Apr. 17, 2017

REEDE

Mt 27, Mk 15, Lk 23, Jh 18:12-19:42

KÕIK ON LÕPETATUD!

 

NELJAPÄEV

Mt 26:14-75, Mk 14:10-72, Lk 22, Jh 13 , 17-18:27

Kui Vaikse Nädala kolmapäev oli vaikus enne tormi, siis Vaikne Neljapäev on juba täis väga kiiresti kujunevaid protsesse. Jeesus otsib oma jüngritega paiga, kus nad saavad rahulikult tähistada paasapüha. Jeesus murrab leiba ja jagab karikat, rääkides juba väga selgelt enda ohvrisurmast ja ka sellest, et keegi omadest reedab Teda. Pärast paasa söömist läheb Jeesus Ketsemani aeda palvetama. Tal on hirm ja Ta küsib Isalt võimalust, et „see karikas Temast mööda läheks.” Omades võimalust nö missioon lõpetada, valib ta siiski sõnakuulelikkuse ja eneseohverdamise tee. See on päev, mil Juudas viib oma plaani ellu ja juhib rooma sõdurid Jeesuseni ning Ta vahistatakse ning algab kurnav ja alandav ülekuulamiste jada ja kohtuprotsess. See on päev, mil ühe mehe enesekindlus sai hävitavalt purustatud. Peetrus, kes nii kindlalt uskus, et ta suudab jääda Jeesuse kõrvale, isegi kui kõik teised Ta jätaksid, reetis oma õpetaja lihtlabaselt inimeste ees.Tehes seda lühikese aja jooksul kolm korda. Alles kuke hääl avas ta silmad ja ta mõistis, et ta oli teinud äsja seda, mida ta oli tõotanud mitte iial teha.

Kõikidest nendest erinevatest sündmustest tahaksin ma täna tuua esile inimese nõrga loomuse. Meie tähelepanu all on Juudas ja Peetrus, kuid tegelikult jätsid Jeesuse keerulisel hetkel kõik. Vaid Johannesest on juttu, kui ta oli Maarjaga Jeesuse risti all. Meil on lihtne põlastavalt vaadata Juudaste ja Peetruste peale, kuni me leiame end ise teistest eraldatuna ennast vihkamas, kuna oleme kriisiolukorras Peetruse või Juuda kombel Jeesusele lihtlabaselt selja pööranud, oma pühalikke tõotusi mitte pidanud või kergelt öeldud ususõnu söönud. Ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane ja ilma tegudeta on usk surnud, kuid nii mõnigi kord saab Jumal meie tormakat iseenese tublidusele baseeruvat peetruslikku usuuljust kärpida vaid läbi selle, et ta viib meid olukorda, kus ta näitab meile, mis meie sees tegelikult on. Kukelaul ei ole karistus. Kukelaul on arm, et me taipaksime tegelikkust iseendast. Kui saatan juhatab meie mõtteid nii nagu ta tegi seda Juudase elus (kuulutades paratamattust), siis Jumala saadetud kuked laulavad meile Jumala armust. See näitab meile armu vajalikkust ja ainuvõimalikkust. Me kõik oleme oma inimlikus olemises need Peetrused, kuid vaatamata sellele ütleb Jeesus ülestõusmispüha hommikul: „Minge öelge seda ka Peetrusele!” See on uus arm igal hommikul.

 

KOLMAPÄEV

Mk 14:3-9, Mt 26:6-13,

Suure Nädala kolmapäeva kohta Piiblis kirjeldusi ei ole. Tõenäoliselt toimus ettevalmistus paasapühaks ja Jeesus viibis Betaanias Maarja, Marta ja Laatsaruse juures. On võimalik, et just sel päeval leidis aset Uue Testamendi suurim „raiskamine”. Just sellisena tundus vähemalt ratsionaalsele Juudasele Maarja emotsionaalne žest, mille käigus ta lõhkus alabasternõu ning valas Jeesuse peale kogu anuma sisu, milleks oli kallihinnaline nardisalv. Vanas Iisraeli traditsioonis oli tegu omamoodi põlvkondadevahelise kingitusega. Vanemad kinkisid reeglina oma abiellumise eas tütrele nõu salviga, mis oli mõeldud eeskätt surnute võidmiseks. Aga seda kasutati kosjarituaalides. Nimelt kui noormees tuli tüdruku kätt paluma, siis tõi tüdruk selle lõhnanõu ning purustas noormehe jalge ees, väljendades sellega oma nõusolekut.

Maarja tegu väljendas jäägitut pühendumist ja loobumist. Lisaks hetke tähendusele oli Maarja naiselikult spontaansel teol oma prohvetlik dimensioon, mida mõistis vaid Jeesus ise. Ta nägi selles Jumala poolset ettevalmistust Tema surmaks.

Kris Vallaton on ütelnud, et sa võid tuua ohvri, kuid mitte armastada. Aga sa ei saa armastada ilma ohvrit toomata. Nii ei otsi Jumal mitte meie ohvrit vaid meie südant.  

TEISIPÄEV

Mt 21:23–24:51, Mk 11:20–13:37, Lk 20:1–21:36 ja Jh 12:20–38.

Tänase päeva tekstid sisaldavad peamiselt Jeesuse ja kirjatundjate vahelist vestlust, mis on Piiblis pealkirjastatud enamasti Jeesuse kiusamisena variseride poolt. Variserid esindavad siin ühte inimtüüpi, kellel on kogu aeg ohtralt küsimusi. Nad tulevad teenistusele ja neil on küsimused. Nad suhtlevad inimestega ja neil on küsimused. Need on inimesed, kes ei tee kuigi palju. Nad ei tule kaasa pajude asjadega, sest neil on küsimused. Tegelikult pole tegu siira sooviga midagi teada saada, vaid hoopis väljakujunenud arusaamadega, millele otsitakse kinnitust teistele selle kohta küsimusi esitades, et siis selle käigus oma tõde presenteerida. Variserid küsisid, et Jeesust nurka suruda. Neil oli oma versioon Jeesusest juba väljakujunenud. 

Nii loodavad nad Jeesust kimbatusse ajada ka küsimusega suurimast käsust. See pidi olema küsimus, millele ei saa vastata ilma pühakirjaga vastuollu minemata. Jeesuse vastus röövis aga neilt kõik relvad: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See on suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid!” (Mt 22:34-40)

Me võime seaduses näha käsku ja keeldu. Jeesus nägi selles armastust. Kes on need, kes mind armastavad? Need, kes peavad minu sõna. Kogu Suure Nädala ja terve Jeesuse maapealse eksistentsi märksõna oli armastus. Armastus pani Teda loobuma taeva aust ning muutis Jeesuse sõnakuulelikuks kuni surmani. Nii ei rahuldu Jeesus suhtes inimesega ainult püüdliku käsutäitmisega, vaid ta igatseb, et meie suhe Temaga võiks olla võrreldav esimese armastusega. Selle juurde kutsub Ta kogudust taas ja taas tagasi pöörduma. 

 

ESMASPÄEV

Mt 21:12–22, Mk 11:15–19, Lk 19:45-48, Jh 2:13-17

Suure Nädala sündmused on ääristatud Jeesuse meelevalla demonstreerimisega. Jeesus sõidab Jeruusalemma kuningana. See oli hetk, kui Jeesus oleks võinud jõu ja suurte rahvahulkade poolehoidu ära kasutades ellu rakendada mingi oma agenda (luua rahvusliikumine, planeerida mäss...). Jeesus valis alistumise tee. Tänase päeva tekstides näitab ta aga oma meelevalda. Ta puhastab templi rahavahetajatest ja neab viljatu viigipuu. See pani varisere ja kirjatundjaid küsima: „Mis meelevallaga sa seda teed? Kes sulle annab selle meelevalla?” Selles kontekstis Jeesus sellele küsimusele ei vasta, kuid enne oma lahkumist taevasse ütleb Ta oma jüngritele : „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:18-20)

Isa andis Jeesusele meelevalla ning see hoidis Teda tegemas vaid seda, mida Ta nägi Isa ees tegemas ja rääkimas seda, mida kuulis Isa ees rääkimas. Jeesuse meelevald oli sõnakuulmises ja alistumises. Nii toimib see ka meie elus. Jeesus on andnud selle meelevalla otsekui teatepulgana edasi oma kogudusele. Alistumine Jumalale ning Tema tahtes käimine vabastavad ka meie elus meelevalla tuua esile taevane tahe siin maa peal.

 

Feb. 22, 2017

Mõned kuud tagasi ühel eestpalve teenistusel Jumal näitas nägemuse. Seal oli org ning orus kaevud. Need olid elutud, täis kõiksugu sodi ja rämpsu, pragunenud, pealt kaetud samblaga. Ammu mahajäetud, kuivad, tühjad kaevud, elu nendes ei olnud.

Ma küsisin: „Issand, mis kaevud need on ? Mis nad endast kujutavad ? Miks need on sellises nukras seisus ?“

Jumal juhatas mind kirjakoha juurde

Ülemlaul 4:12, kus Jeesus pöördub oma Pruudi poole:

Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut!

Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.

Ta selgitas, et kunagi need kaevud olid rohuaias, varjul kõigi eest. See oli koht, kus Ta lähedaselt, intiimselt suhtles oma mõrsjaga. See oli sügavate suhete paik, kus Peig palest palgesse kohtus oma lastega, oma pruudiga.

Kuid mingil põhjusel inimesed ei suutnud hoida, säilitada neid kaevusid, seda allikat. Nad lasid vaenlasel teha allikad tühjaks. Ja praegu on need inimesed seest tühjad. See puudutab eelmist hooaega, mida me läbisime. Hooaeg ei olnud kergete killast. Kes vähegi püüdis hoida sidet Jumalaga, minna Talle lähemale, ronida mäkke – kõik võisid kogeda, et see oli üks raskemaid ajajärke, mida me üle elasime. Mitte ainult kogudustes, aga ka isiklikus elus. Rääkides inimestega ja ise tundes seda võin öelda, et kunagi varem pole sellist turmtuld ja tormi olnud minu elus. Peatamatu sündmuste ahel, kus sinu vastu on tulnud tohutud jõud, et sind eksitada, pidurdada, lammutada, hävitada, laiaks litsuda.

Ma mõistan, et oleme jõudnud uude hooaega ja ei tahaks vana kraami välja kiskuda, taas rääkida sellest. Kuid Jumal suhtus sellesse niivõrd tõsiselt ja ütles, et kui minu lapsed ei klaari neid vanu asju ära, siis nad ei saa liikuda edasi uude aega, mis on juba käes.

Niisiis ma nägin neid kaevusid ja edasi Ta selgitas:

Need on minu lapsed, kelle allikad olid kinni aetud, võitluste ohvrid. Nende kaevud ei olnud piisavalt süvendatud ja valvatud. Ning kui tuli kuivus, tulid katsumused, siis nad väga kiirelt kuivasid ära, kuna ei olnud piisavalt sügaval minus.

Ma lasin tulla raskused, et minu lapsed katsuksid ennast läbi, millisele alusele nad ehitavad. Liivale ehitatud hoone ei suuda jääda seisma juba esimese tormi ajal. Kuid kes ehitab kaljule, isiklikele sügavatele suhetele Minuga, need ei kõigu iial. Ma lasin tulla tormid mitte selleks, et mu lapsed murduksid, vaevleksid valu käes, vaid et nad katsuksid läbi oma aluse ja süvendaksid oma kaevusid.

Pidevalt kantslist ja palvetes räägitakse – pange tähele, et teil oleks isiklik osadus Jeesusega, minge sügavamale isiklikes suhetes Temaga ! Neil inimestel, kes ei pööranud sellele tähelepanu, oli kõige raskem katsumustes. Me arvame, et uus hooaeg tähendab lõdvestumist, kergemat vastupanu, me lihtsalt ujume ja naudime. Jah, tõsi, tuleb uus sügavam tase. Aga peagi tuleb aeg, kui on vaja jälle liikuda uuele tasemele. Me jätkame mäkke ronimist. Me ei ole veel tipus. Oleme teekonnal tipu poole. Me oleme roninud kõrgemale, läbides võitluse elu ja surma peale. Kurjuse jõud üritasid meid kõigi vahenditega peatada, nii koguduses kui isiklikus elus, koguni ülemaailmse koguduse tasemel. Et me ei jõuaks uuele tasemele, kus on suurem autoriteet (mõjuvõim), suurem vägi ja kaal meie sõnadel. Saatan püüdis teha kõik, et seda vältida. Sellepärast koguaeg me hüüame: ehitage suhteid Jeesusega ! Sest kui tuleb kuivus – ja see tuleb igal juhul enne igat tõusu – suhe Jeesusega on ainus, mis võimaldab sul vastu pidada ja tulla võitjana välja. Mida kõrgemale mäkke tõused, seda vähem inimesi tuleb kaasa. Sest hind on soolane, võitlus on karm. See on enese salgamine, oma ambitsioonidest lahti ütlemine.

Eelmisest hooajast paljud väljusid haavatutena. Sest kõik see, mis sadas kaela, tõi kaasa suuri kaotusi, paljud kannatasid suhete katkikärisemise pärast lähedastega, igal ühel olid omad rõhumised, valud. Tekivad olukorrad, mida ükski inimene (ka vaimulik) ei suuda ega oska sulle seletada. See on nii isiklik, et lahendada saab ainult kahekesi – sina ja Jumal. Ja inimesed, kelledel ei ole sügavaid isiklikke suhteid Jeesusega (mitte üksnes see, mida sa kuuled jutluse või palve kaudu), ei suuda mõista, ära tabada, mis täpselt toimub, kus nad hetkel on. Siis nad haavuvad, on inimeste peale solvunud, pettunud, kibestunud. Inimesed süüdistavad Jumalat, miks on nii raske, miks see on minu elus. Paljud arvavad, et see on karistus nende eksimuste, pattude eest. Osad arvavad, et inimesed on nende suhtes vaenulikud, nad süüdistavad teisi inimesi. Lõpuks kaotavad mõtte ja fookuse, mida Jumal tahtis näidata mingi olukorra kaudu. Sest olukorrad on erinevad. Ja mitte ükski inimene ei saa aidata, ainult Jumal. Inimesed jäävad kinni vanadesse asjadesse ega saa liikuda edasi oma taagaga.

Osad ei usaldanud oma isiklikku suhet Jumalaga, nad ei suutnud uskuda, et võivad Jumalalt otse isiklikult saada vastused. Ja pöördusid abi saamiseks teiste inimeste poole. Kuid inimesed on ebatäiuslikud. Meile sageli tundub, et keegi teine kuuleb Jumala häält paremini, kui me ise. Me alati alahindame ennast. Ja kui me kahtleme või kahtlustame midagi või ei saa täpselt aru, siis jookseme inimese juurde ja küsime tema arvamust. Tema muidugi ütleb oma arvamuse oma vaatevinklist. See lööb küsija enda fookuse viltu. Ja pärast, kui midagi juhtub, tekib segadus, pettumus. Selle asemel tuleb kaevata oma kaevu sügavamaks.

Edasi rääkis Jumal: Mina olen elu allikas. Ja see, kes Minust joob, mitte ainult ei pea kunagi tundma janu, vaid joodab teisi. Sest mina annan Elu ülirohkesti. Olen hea Isa. Tahan terveks ravida oma lapsed eelmiste tormide kahjustustest.

Kas me tahame või mitte, aga Jumal lubab tulla tormidel meie ellu. Igal uuel sügavamal tasemel katsutakse läbi meie alus. Sest oleme inimesed. Täna me võime olla alandlikud, puhaste motiividega. Kuid homme miski tuleb meie ellu, midagi suuremat on meile usaldatud, - ja meie motiivid võivad järsult muutuda. Meie alus, meie soovid võivad järsku muutuda. Sellepärast enne, kui Jumal lubab sul edasi liikuda, tõusta järgmisele tasemele, tuleb sinu ellu midagi, mida sa ei taha, mis sulle ei meeldi. Mida kõrgemale mäkke me tõuseme, seda tõsisemad tormid meid ees ootavad. Kuid ka vägi ja võim muutub tugevamaks, meelevald muutub tõsisemaks Nagu Jeesusel, kui ta käskis tormi ja torm vaibus. Samas ka vastupanu kasvab, kurjade vaimude jõud, mis tuleb sinu vastu, muutub tõsisemaks. Sellepärast ikka ja jälle tuletame meelde isiklikke suhteid Jeesusega. Ärge vaadake, kuidas keegi elab, mida keegi omab. Kellel on millised jutlused, millised ilmutused, milline mõjuvõim. Olete vaid Sina ja Jumal. Sina ja sinu isiklik suhe Temaga. Kui sa sellega ei tegele ise (mitte pastori, mitte ülistaja ega kodugrupi juhi kaudu), tuleb järjekordne torm ja sind uhub minema. Võib olla sa pidasid vastu kuni selle ajahetkeni, kuid teekond ei ole veel lõppenud ja on vaja tõusta kõrgemale, liikuda edasi. Väest väesse, aust ausse. Ning tormid muutuvad tugevamaks.

Jumal ei kavanda, et kellestki saab ohver, et keegi jääb pettunuks, käib pidevas valus, kannab endas kibedust.

Jumala plaan on, et kui tuleb maavärin, siis meie hoone vundament oleks läbi proovitud, millele me ehitame, millel me seisame, kelle peale loodame, keda otsime, kelle sõna meile korda läheb. Et läbi katsuda ja vajadusel korda teha (korrigeerida). Mitte selleks, et sa oleksid ohver ja sind peab taastama pikka aega. Kõik juba liiguvad edasi uuele tasemele, annid kasvavad ja laienevad, aga sina käid oma pagasiga ja ei suuda otsustada, kas andestada või mitte.

Sellepärast Jumal nii tungivalt rõhutas seda sõnumit. Kuigi me oleme valmis liikuma uude hooaega, siis Tema ütleb: „Pea hoogu, enne peate oma kaevud korda tegema. Ma ei saa valada katkisesse, elutusse, kuiva kaevu oma uut värskust.“

Kui sa tunned täna, et oled justkui oma eksami läbi kukkunud, midagi ära rikkunud, saanud kaotuse osaliseks, siis just sinu poole pöördub Jumal täna selle sõnumiga. See pole kadunud. Jumal soovib tervendada, taastada, elustada sinu kaevud. Ta tahab sind tarvitada, tahab, et sa astuksid uuele tasemele, ta tahab sind kaasa võtta. Ei ole nii, et läbikukkujad jäävad siia, oma kaotusse, aga lemmikud tulevad kaasa. Jumal niivõrd armastab igat ühte, Ta on valmis pidurdama, peatama sündmused, et oodata ära need inimesed, kes vajavad tervendamist, parandamist, taastamist. Ta soovib, et me kõik võiksime siseneda uude. Ta ei soovi kedagi jätta parda taha, kedagi kaotada. Kuid see sõltub sinust, kas sa oled valmis, kas sa tahad oma asjad korda seada, kas oled nõus kaevama sügavamale. Tema ootab, kuid mitte igavesti. Tal on suur plaan, lõikus, mis ootab samuti meie järgi.

Jumal ütleb: „Ma tahan puhuda elu seiskunud kaevudesse, täita need elava veega. Ma anun oma lapsi, et nad ei jooks valedest mürgitatud allikatest, mis toovad surma ja hävingut.“

Teate, miks meie allikad kuivavad ? Me ise suretame need. See, mis oli kunagi rohuaias varjul naudinguks, millest sai juua, see oli puhas, püha, reserveeritud ainuüksi Tema jaoks. Kui me lubame igasugust mustust meie ellu, vaenlane tuleb ja mürgitab meie allika, meie kaevu. Juba vanas Iisraelis oli vaenlaste taktika see, et kui tuli sõjavägi ja hakkas vallutama linna, kui taheti surmata kõik elanikud, siis kõige esimese asjana enne rünnakule asumist visati mürki veeallikatesse, mürgitati kaevud. Et inimesed sureksid janusse, et neil ei oleks ligipääsu puhta vee juurde. Et elanikud sureksid välja sel moel ja allesjäänud saab tappa.

Kui me ei hoolitse oma rohuaia eest, ei kanna hoolt oma kaevu, oma allika eest, siis tuleb vaenlane ja mürgitab selle allika. Jälgi ennast, mida sa vaatad. Milliseid saateid jälgid, milliseid ajakirju ja raamatuid lehitsed, millistel interneti lehekülgedel käid, milliste inimestega suhtled, kus sa oma aega veedad. Kõik need väiksed asjad võivad tasahilju mürgitada sinu kaevu. See hakkab kuivama, ei anna enam värsket vett. Palume Jumalat, et Ta selle mürgi meie seest lihtsalt hävitaks.

Jumal hüüab oma laste poole: „Käige puhtuses ja pühaduses ! Sest Mina olen puhas ja püha.“

Pane tähele, millised sõnad lähtuvad sinu suust, millist infot sa kuuled, mida vaatad, kus viibid. Me peame panema ringkaitse, igale küljele tara, et takistada vaenlast mürgitamast meie allikat. Kui allikas on mürgitatud, side Jumalaga katkeb. Tekivad „prussakad“- keelepeks, kahtlused, umbusaldus, ükskõiksus, andestamatus, ärrituvus, kurjus. Varem sa armastasid kõiki, olid valmis kõiki kallistama, aga nüüd tuled kohale ja ei kannata oma venda silmaotsastki. Miks ? Sest keegi pani mürki. Tuli vaenlane ja märkamatult mürgitas. Pärast kaob janu, nälg, igatsus, mõte (milleks see kõik)...

Kõigele eeltoodule on olemas kinnitused Piiblist. Sageli räägitakse Aabrahamist, Joosepist, Jaakobist, kuid täna loeme Iisakist. Jumal juhtis tähelepanu just tema elule. Iisak kaevas uuesti lahti kinniaetud kaevud, mida oli ehitanud tema isa Aabraham ja milled vilistid kinni ajasid. Iisak oli just see mees, kes need uuesti lahti kaevas.

1.Ms. 26:

12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16 Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!”

17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud;

Enne, kui Iisak läks Gerari orgu, lahkus ta maalt, kus oli elanud tema isa Aabraham. Kui vaadata mõni peatükk varem, siis just selle maa kohta andis Jumal tõotuse Aabrahamile põlvkondadeks ette. Siis aga tuli nälg sellele maale.

Igal ühel meist on olnud elus aeg, kui tuli Jumalalt värskus. Vahet pole, kus see sind tabas. Sa kogesid tugevaimat ligiolu oma elus. Sa ärkasid Tema nimega huultel, sa uinusid ülistades, sa käisid Tema üleloomulikus ligiolus, sa ei suutnud Piiblist isu täis lugeda, kõikjal kõnetasid inimesi, rääkides neile Jumalast. See ei lahkunud sinu juurest. Siis aga tuli sellel maal nälg. Üks etapp lõppes, sa hakkasid kasvama.

Ning Jumal juhatas ta Gerari orgu. Tõlkes tähendab see ajutist asupaika. See polnud koht, kus Iisak oleks pidanud kanda kinnitama ja elama igavesti. Võrdlusena võib öelda, et sa liikusid sellesse eluetappi, kus sul on vaja tegeleda nende kaevudega, mida ei suudetud alles hoida, kaitsta. Iisak jõudis sellesse kohta, kus tal oli vaja kaevud uuesti lahti kaevata, taastada, üles ehitada. Me peame kogudusena oma kaevud korda tegema. See hooaeg pole igavene ja meist sõltub, kui kaua me siin peatume. Aabrahami ajastu oli see, kus Jumal vabastas tõotuse. Jumal andis võimsad, üleloomulikud ilmutused sinu saatusesse, mingi isikliku ilmutuse, unistuse, prohveteeringu, näitas, kellena Ta sind näeb, kuhu juhib. Seejärel tuli Iisaki aeg, kus sa lihtsalt pead elustama need kinni maetud kaevud, selle unistuse, mille kurat üritas tappa, varastada, hävitada, välja kiskuda sinu elust. Tõotused, mis olid antud Aabrahamile, need kaevud – kurat ajas need kinni. Tol ajal, kui elas Iisak, olid kaevud perekonna vara, perekondlik väärtus. See polnud lihtsalt nii, et kaevasid augu ja vesi valgus sisse. Kaevu ehitamine nõudis väga peent meistritööd, mida igaüks ei osanud. Meie päevil see oleks läinud väga palju maksma. Iisak pidi vaenlaselt tagasi võtma oma pärandi, mis oli varastatud ja rüüstatud.

1.Ms.26:

18...ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: „Vesi on meie oma!” Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

Pane tähele, nad kaevasid kaevusid, kuid vett seal sees veel ei olnud. Nad lihtsalt vallutasid oma ala tagasi. Seda me tegime oma eelmises hooajas – vallutasime tagasi oma järgmist maaala. Meil käis nähtamatu sõda, millest teadis vaid see, kes selles sõjas ise oli. Eesek tähendab konflikti ja Sitna vaenulikkust.

Jumal ütles varem Iisakile: „Ära mine tagasi Egiptusesse, vaid just nimelt Gerari (ajutisse asupaika).“

Ajutine kuivuse, ülemineku periood ei saa kunagi olema pehme, siidine ja meeldiv. Sa põrkad kokku vastuseisuga, konfliktidega. Tulevad esile inimesed, kes astuvad üles sinu vastu, süüdistades sind tegudes, mida sa pole teinud. Nad seostavad sind mingite asjadega, millega sul tegelikult pistmist ei ole, mis on juhtunud sinu tahtest sõltumata. Nad hakkavad sind süüdistama ja etteheiteid tegema. Tihtipeale on meie viga see, et me anname sellele survele järele, me ise hakkame uskuma neid valesid ja samastame ennast nendega. Mitte selle tõotusega, mille Jumal meile kunagi näitas.

Kui Iisak võitles enda valdusesse need kaks kaevu, siis enam ei olnud vaidlusi. Jumal lubas tal liikuda edasi. Iisak ei löönud käega, et ahh, liiga palju tööd nende kinniaetud kaevudega, lähen teen mujale uued. Vaid ta pidi kõigepealt need kaks kaevu tagasi võitma. Ja alles siis sai liikuda ja kaevata uues kohas.

1.Ms. 26:22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: „Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.”

Nüüd lõpuks oleme jõudnud kohta, kus saab kergendusega hingata. Oleme võitnud tagasi oma pärandi. Vaenlane nägi et me pole kerge saak, meid paljaste kätega ja võta. Nägid ka need, kes alguses Iisaki omalt maalt välja ajasid. Nägid nii inimesed kui ka vaimumaailm. Ning Jumal laiendas Iisaki soo piire. Sa võid märgata oma elus, kuidas sinu juurde tulevad inimesed, kes varem sinust eemale hoidsid. Jumal laiendab ka sinu piire. Ning seejärel ilmub Ta sulle isiklikult.

1.Ms.26:

23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl...

Iisak läks tagasi sellesse paika, kust ta varem oli lahkunud.

Beer-Seba tõlgitakse kui „lepingu kaev“ või „seitsme kaev“.

Kui sa oled oma kaevudega ühele poole saanud, toob Jumal tagasi need tõotused, ilmutused, prohveteeringud, mille täitumist sa võib olla oled oodanud 5, 6, 7 aastat. Selles kohas sa näed, kuidas ilmutused hakkavad saama tõeks, need lähevad täide. Sest selle koha nimi on „lepingu kaev“.

Mida kujutab endast „seitsme kaev“? Mitu vaimu on Jumalal ? 7. See on Jumala enda sümbol. Jumal isiklikult tuleb nii võimsalt sinu ellu, et sa seisad ja vaatad, kuidas tõotused täituvad sinu elus. Sa ei jää igavesti pusima maetud kaevudega. See on ajalõik, milles sa pead oma asjad korda ajama, mille sa pead läbima enne, kui Jumal laiendab sinu piire ja tuleb nii võimsalt oma ligioluga kohale, et kõik ümberringi näevad ja kellelgi ei teki isegi küsimust – Jumal on sinuga.

See, mida Jumal rääkis Iisakile, võta omaks, sest Jumal räägib täpselt seda sama sinule täna. Vaatamata sellele, millest sa varem oled pidanud läbi minema.

1.Ms.26:

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.”

25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealik Piikoliga.

27 Aga Iisak ütles neile: „Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!”

28 Ja nemad vastasid: „Me näeme selgesti, et Issand on sinuga. Seepärast me ütleme: Olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!”

30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: „Me leidsime vett.”

33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

Pane tähele, et need inimesed, kes katkestasid sinuga suhted, ei vastanud võib olla sinu telefonikõnedele, ei teretanud, tulevad äkki tagasi ja otsivad lepitust.

Pane tähele, et sulased ei jäänud niisama mõnulema, vaid kaevasid edasi. Ja nad leidsid vee!

Kui sa oled läbinud oma ajutise asupaiga, kõrbe, siis sa leiad oma vee. Jumal juhib sind tagasi nende ilmutuste juurde, mis ta kunagi oli sulle andnud. Sa näed, kuidas sul saab olema veeallikas, mis kunagi otsa ei lõpe.

15.01.2017

Svetlana Ilnitskaja (Transformation Center, Seattle)

Oct. 4, 2016

Ühe tuttava pastorist sõbra lapsed küsivad aegajalt isa käest, et kas ta on oma puudest lahti saanud. See pastor tegeleb nimelt küttepuude valmistamise ja müügiga. Sõnademäng, mis tekitab palju nalja.

Mõistan, kui Sa oktoobrikuu "Misjonilehte" kätte võttes ja pastori rubriigi pealkirja lugedes veidi kulmu kergitasid. Puudega...?

Viimase  Misjonilehe intervjuu on Lätis erivajadusega inimestega töötavate misjonäride Evelyn ja Kaspars Apinisega. Lugedes ja kuulates Evelyni vastuseid minu küsimustele, pani see mind mõtlema meie iga ühe puude või erivajaduse üle.

Me kõik tahaksime olla täiuslikud ja kuuluda täiuslikku kogudusse. Kas pole nii? T egelikkus on veidi teistsugune. Me keegi pole täiuslikud ja ei ole olemas täiuslikult toimivat kogudust. Isegi eemalt kõige säravamana tunduvad inimesed ja teenistused peidavad endas vähem või rohkem probleeme, võitlusi, suhte sasipuntraid, vääritimõistmisi, allumatust, haavumisi ja muud sarnast. Kahjuks on see nii. Ja põhjus on selles, et me kõik oleme erivajadustega. Kõik. Üks on emotsionaalse erivajadusega, teine on vaimuliku, kolmas füüsilist laadi erivajadusega. Ehk me vajame kõik erinevat lähenemist. Me oleme erineval kaugusel oma liikumisdistantsil ja meie jaoks töötavad ja toimivad erinevad lahendused. Ja Jumal teab seda.

Aina enam mõistan, kui puudulik on kristlaste kõige sagedasem reageering probleemidele - ma palvetan selle pärast. Või nõuanne veel rohkem uskuda või olla rõõmus ja rahulik. Sageli kannab see sõnumit, et ma ei viitsi või ei oska selle probleemiga tegeleda. Loomulikult ongi olukordi, kus me ei oska ega saagi midagi muud teha kui palvetada. Kuid see ei peaks olema koguduses standard.

Kas ma vähetähtsustan palvet ja Jumala väge? Ei! Ma näen ja tean, et on asju, mis muutuvad ainult läbi üleloomuliku puudutuse. On asju, mis vajavad üleloomulikku puudust ja lisaks probleemiga väga süsteemset tegelemist. Lahenduste ja muutuste esile tulemine võib seejuures võtta kaua aega. Ja siis on erivajadused, mis vajavad samuti üleloomulikku puudutust, kuid mis ei pruugi muutuda.

Loomulikult on Jumalal kõik võimalik. Loomulikult ei saa me mitte millegi kohta ütelda, et see on nii ja nii see jääb. Jumalal on kõik võimalik, kuid on asju, kus me vajame Jumala puudutust, et koos selle erivajaduse või puudega elada.

Nii mõnegi inimese elus on see erivajadus (haigus, harjumus, iseloomujoon...) saanud elu nii keskseks teemaks, et ta näeb ainult seda puudust. Ta ei näe armu, ta ei näe õnnistusi, ta ei näe Jumala imesid enda ees ja taga.Ta näeb ainult seda, et tal on probleem. Paulus oli ängistuses, kui ta hüüdis korduvalt Jumala poole: "Miks mul see vai peab ihus olema?" Mõned usuvad, et see oli haigus, teised, et Paulus räägib siin tagakiusust. Vahet ei ole. See oli midagi, mida ta tundis oma erivajadusena ja ta tahtis sellest vabaneda. Ta tahtis elada, nagu normaalne inimene. Kuid Jumal ütles, et sulle saab küllalt minu armust.

Sulle piisab, et ma puudutan Sind Sinu erivajaduses. Ära keskendu oma vajadusele, keskendu minule. Miks see oluline on?

Kui me täna takerdume oma tervise küsimusse ja see paneb meid Jumalas kahtlema ning Jumal muudab meie olukorda, siis homme me takerdume suhteprobleemidesse ja palume taas, et Jumal seda muudaks ning hakkame Tema armastuses kahtlema, kui asjad ei muutu meie arusaamist mööda. Kui sealgi Jumal tuleb ja muudab olukorrad, siis komistame me ülehomme mingi muu erivajaduse otsa ning meie ellu jäävadki samad või erinevad vajadused tulema, mis meid pidevalt Jumalast lahutavad ning meid kuristikku paiskavad. Meie ise jääme aga muutumatuks.

Kui Jumal meid aga meie erivajaduses puudutab nägema T eda, kui T a annab meile silmad, südame ja väe mõista, et kõik on Tema käes ja kõige tähtsam ei ole meie olukordade muutumine vaid meie südame muutumine, siis alles leiame ennast rajatuna Kaljult. Paigast, kus meil piisab Jumala armust. Isegi keset valusid või keset arusaamatuse torme.

Ära karda mõtelda endast kui erivajadusega inimesest. Sa oled seda. Mina olen seda. Mõnel paistavad need rohkem välja, teisel vähem. Aga igaühe vajdused on Jumalale suurepäraselt teada. Ära ehmata, kui Sa avastad enda kõrval erivajadusega inimesi. Jumal saab nii sinu kui temaga hakkama. Me kõik vajame Jumala armu ja puudutust oma puudustes ja puuetes. Kas siis selleks, et need puuded muutuksid või selleks, et koos nendega järgmine miil astuda. 

Apr. 29, 2016

Ma usun, et me kõik oleme kogenud, või vähemalt näinud, vähemal või rohkemal määral ebaõiglust, ebaausust ja ülekohut. Televisioonis on lausa saatesarjad, kus antakse võimalus viimase meeleheitliku sammuna tuua tüliküsimused avalikkuse ette, lootes selle kaudu leida mõistmist ja püüdes tuua päevavalgele teise poole ebaõiglus või juriidiliselt korrektne kuritegelikkus. Leevendus on ju seegi, kui keegi kannatajaga nõustub: jah, Sinuga käitutakse ebaõiglaselt ja ülekohtuselt.

Tõenäoliselt oleme me isegi olnud kellegi suhtes ülekohtused. Vahel tahtmatult, kuid teinekord täiesti teadlikult, kuid leides sellele enda jaoks piisavalt asjaliku põhjenduse.

Piibel on ülekohtu osas küllaltki printsipiaalne.

Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? (1.Kor. 6:9)

Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda. (Ii 4:8)

Niikaua kui nad pattu ei teinud oma Jumala ees, oli neil hea põli. Sest nendega on Jumal, kes vihkab ülekohut (Ju 5:17)

Ma usun, et see pole meile üllatus. Jumal vihkab ülekohut. Eriti kui see on maskeeritud religioossuse või võltsvagaduse taha. Inimese kurjus ja isekus on kavalad, need püüavad end peita nii, et inimene hakkab ise ka usukuma, et ta ei ole ülekohtune.

Jesaja 58. peatükis küsib Jumala rahvas, miks Jumal nende paastumisele ja Tema otsimisele ei reageeri. Prohvet kirjeldab, kuidas Jumala rahvas otsib Teda päevast päeva ja tahab teada Tema teid. Kuidas Jumala lapsed igatsevad Tema ligiolu, kuid midagi ei juhtu. Miks? Sest vaatamata kõigile nende vaimulikele tegevustele (pühad rituaalid, palvemaratonid, paastuajad, ülistusteenistused, evangeelsed koosolekud, Püha Vaimu teenistused jms) ollakse südametud, oma õiguse tagaajajad, isekad, hoolimatud ja ülekohtused.

Js 58:6-7 Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?  Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?

 Vahel me muutume nii „pühadeks”, et me kaotame heas mõttes inimlikkuse. Me oleme oma pühade eesmärkide nimel valmis tapma. Ajaloo jooksul on tehtud seda füüsiliselt, aga täna me tapame inimesi sageli oma südametusega. Mis kasu on naabrile kuulutamisest, et Jumal armastab Teda, kui me oleme tema suhtes jäigad ja järeleandmatud. Kui me peame vimma ja püüame kätte maksta. See on koht, kus parem jäta mainimata, et sa oled krisltane. See ainult määrib Jumala nime.

Me võime kristlastena olla koguduses vaimustatud Jumala tööst ja meile võib meeldida Jumalat otsida. Me võime korraldada ülistuspäevi ja palveöid, kuid olles seejuures ebausaldusväärsed, hoolimatud näljaste suhtes, anname piltlikult öeldes „jalaga tagumikku” nendele, kes meile ei meeldi või on meie jaoks ebamugavad. Kui me pitsitame, sildistame ja paneme inimesi avalikku häbiposti, siis ütleb Jumal, et sa võid jäädagi otsima minu palet. Sa võid igasuguseid asju ette kujutada, kuid see, millega te tegelete, ei ole minu otsimine. Tõeline paast on...

Jumal vihkab ülekohut. Ülekohus ja Jumala otsimine ei saa üheskoos käia. Varem või hiljem me oleme teelahkmel, kus Jumala vaim kutsub meid meelt parandama ning eirates seda kutset, sünnitame ja kasvatame endas üht suuremõõtmelist variseri. Variseri, kes on valmis Jumalale alluma vaid enda väljamõeldud moel ning kes peidab enda mässulisust ja sõnakuulmatust püha vaimuliku riietusega.

Ma usun, et keegi ei vaidle sellele vastu, et ülekohus on halb. Raskem on seda ülekohut märgata iseenda elus. Kui me aga tahame siiralt käia koos Jumalaga ja Tema tahtes, siis küll Tema meile seda ka ilmutab, kui me kusagil ülekohut teeme.

 Mida teha, kui meie vastu ollakse ülekohtused?

Ühelt poolt on selge, et me ei pea olema kellegi jalamatid. Me ei pea laskma omal nahka üle kõrvade tõmmata. Paulus oli oma õigusest teadlik ja nõudis rooma kohut ja ta oli õigusorganitele parajaks pinnuks, sest ta teadis oma õigusi ja ka meie ei pea olema ses osas lollid.

Kui röövel meie ukse taha tuleb, siis me pole kohustatud alandlikult kõik talle andma. Andes ühe kuue asemel veel kaks, et olla eriti kristlik. Ja kuigi meie ülipüüdlikkus tahaks röövlit aidata ka naabri juurde sisse murda, ei oota Jumal sellist „alandlikkust ja armastust”. See ei ole, mida Piibel meilt ootab. Kui kedagi kiusatakse tänaval, siis on loomulik, et me sekkume ja püüame kiusatavat aidata. Kui meie lähikondlase suhtes ollakse silmnähtavalt ülekohtused, siis me püüame aidata. Kuid sageli tekivad olukorrad, kus seadus annab õiguse teisele poolele (kes meie silmis on ülekohtune). Eriti koguduse kontekstis on sagedased suulised kokkulepped, mis on unustatud või on aja jooksul tekkinud erinevad tõlgendused. Ja nüüd oled sina jäänud selle ülekohtu alla. Sa tunned, kuidas sinu või su lähedaste suhtes ei olda ausad ja õiglased. Mida teha? Kas ajame nui neljaks oma õigust? Kas võtame oma pühaks kohuseks ülekohtutegijate korrale kutsumise? On perioode, mil me palvetame ja imestame: „Kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?” (Nl 3:36)

Üldine Piibli hoiak on see, et Sinu süda on olulisem kui õigluse taastamine. Sinu süda on olulisem. Sinu igavene võit on olulisem kui see hetkeline maapealne õigluse saavutamine, millega sa vigastad oma vaimu. Psalmist ütleb: „Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut,” (Ps 37:1)

Ka 1. sajandil oli inimeste vahel probleeme. Ka koguduses. Ja mõned kristlased ei suutnudki omavahel selgusele ja kokkuleppele jõuda ja pöördusid ilmaliku kohtu poole. Siin annab Paulus väga selget nõu ja palub: „Juba see on halb, et te käite kohut üksteisega. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Miks te pigem ei lase enesele kahju teha?” (1.Kr 6:7)

See on nõuanne, mis ei arvutu kuidagi selle maailma reeglite ja arusaamade järgi. Parem laske endale kahju teha. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Selliseks suhtumiseks me ei tunne väga Jumala juhtimist. Nii me leiame mitmeid vaimuliku alatooniga põhjendusi, kuidas inimesed peavad teada saama, kellega on tegu (meie suhtes ülekohtune) ja kuidas ta läheb oma ülekohtus aina suuremaks, kui mina seda asja ei lahenda. Nii võetakse oma pühaks missiooniks kellegi paika panemine.

Tegelikkuses süvendame me sellega eneses pead tõstvat hukkamõistu, kibedust, andestamatust ja pikemas perspektiivis paadumust. Sellise reageeringu tulemusel ei saa muudetud ülekohtune pool ega austatud Jumal. Tõenäoliselt saab häbistatud vaid kogudus ja Kristuse nimi ning mürgitatud meie süda.

Kui meie elus on esikohal oma õigus – siis on meil kõigest muust ükskõik ja me nõuame seda, mis iganes vahendite ja mis iganes hinnaga. Kui meie elus on esikohal Jumal, siis oleme valmis pigem kannatama kahju, kui kahju tooma Tema riigile.

Piiblis on üks suurepärane näide omakohtust ja sellest, kuidas suur jumalamees (sellel hetkel veel ise sellest mitte teadlik) otsustas olla „õiglane” ja lõpetada ülekohtu. See mees oli Mooses. Ta elas Egiptuses aga kandis endas heebrealase verd ja südant. Ühel päeval märkas ta juutide orjakvartalis, kuidas egiptlasest ülevaataja ülekohtuselt juudist orja peksis. Ülekohus! Mida teha? Mooses läks juudile appi ja lõi egiptlase maha. „Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.” (Ap 7:24)

See oli tema inimlik püüd lahendada ülekohtust olukorda. Tegelikult ei võitnud ta sellega juutide poolehoidu ja kaotas usalduse ka vaarao kojas. Mooses pidi põgenema. Tal oli Jumala kutse. Ta oli Jumala plaanis, kuid ta püüdis Jumala lahendusi tuua esile inimlike meetoditega ja see ei tööta kunagi. Jumalal oli Tema läbi hoopis teistsugune plaan.

Ja just nii toimib see ka meie eludes. Andes vabaks, alistudes Jumalale, mitte oma tunnetele, leiab Jumal tee, mis on hoopis teisest klassist kui meie isetehtud „ülekohtu lõpetamise” programm. Ja on olukordi, kus meil ongi võimalus, et me jääme ülekohtu alla ja tundub, et ülekohtu tegija naudib elu ja kasvab oma kurjuses. Jumala sõna ütleb – ära kadesta teda. Miks? Sest igal oinal on oma mihklipäev.

Põhjus, miks loobuda kättemaksmisest, tagasi tegemisest, hambad ristis õiguse taga nõudmisest, ei ole ainult see, et me kahjustame Kristuse mainet. Küsimus on Sinu südames. On küllalt neid, kes on jäänud kellegi pärast ussitama ja mädanema ja nad on ise vaimulikult ära surnud. Andestamatus on mürgi joomine, oodates, et keegi teine ära sureb. Aga ei sure. Ise sured.

Seega läheb Jumala Sõna kaugemale lihtsalt leppimisest. Jumal ütleb: „Andesta!” ja Jeesus läheb veelgi kaugemale: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!” (Mt 5:23)

Sellistel kohtadel me tahaks öelda: „Tagane minust saatan!” Kuid see on Jeesus, kes nii räägib ja kes nii tegi. Ta andestas kõige räigema ja jõhkrama ülekohtu, mis tema vastu tehti. Ta andestas ja palus Jumalat ülekohtu tegijate eest. Ja seda ei suuda meie oma loomulikus headuses. Seda suudab Jumala Vaim ja Tema karakter meie sees.

Vihastumine ja endast välja minemine sellistes olukordades on igati normaalsed. Meil on tunded ja aegajalt on need tunded negatiivsed ning need suunavad meid halbade valikute suunas. Need on kohad, kus meie elus peab olema midagi suuremat ja määravamat, kui meie tunded. Tunded juhivad inimesi enesetappude, mõrvade, mõtlematute kättemaksude ja omakohtuni. Jumala Vaim juhib meid oma tundeid valitsema, andeks andma, vabaks saama ja edasi minema. Ära lepi sellega, kui Sa oled oma elus jäänud kinni kellegi tehtud ülekohtusse. Palu Jumalat, et Ta sind sellest välja tõstaks ja muudaks Su südant. Vajadusel ära karda otsida ja paluda abi inimestelt. Paljud muutumised võivad nõuda aega ja vaeva, kuid Sinu südame ja tuleviku pärast on see kõik seda väärt. Ära lase millelgi – ka kogetud ülekohtul – lahutada ennast Jumala parimast Sinu elu jaoks.

 

Timo Lige

 

Apr. 13, 2016

Tahan esile tõsta ühe probleemi Kristuse ihus. See on selline salajane, ebameeldiv, see sööb sind seestpoolt. Enamik inimesi ei pane seda tähele. Inimene käib ringi, pealtnäha on kõik korras, kõik on hästi, kuid sisemuses toimuvad nähtamatud protsessid.

Võib olla selle välja toomine aitab kedagi, kes on selles protsessis, ja mingil määral isegi tervendab teda.

Panen tähele Kristuse ihus sellist pilti: paljud on loobunud unistamast ja uskumast. Nad ei ole taganenud Jumalast või langenud pattu. Nad on vaikselt, rahulikult jätnud sinnapaika kõik, sest see, mida nad igatsesid, ei tulnud neile siis, kui nad seda tahtsid. Meie inimestena teadvustame oma elus kõike võrdluses, võrreldes. Ja kui miski meie elus ei tule siis, kui me seda soovime, siis esmalt me süüdistame seda keskkonda või olukorda, milles oleme ja kuni Jumala enda süüdistamiseni välja. Kuid Jumal pole kunagi juhindunud meie lapsikutest nõudmistest. Jumal annab sulle, kui sa oled küps selleks. Kui sa praegu alles löristad nutta ja hüsteeritsed, tõestab see, et sa ei ole piisavalt küps ja sul ei ole õigust seda kätte saada.

Jumal ei liigu sinu ajakava järgi. Kui palju ma oma elus mõtlesin ja planeerisin. Kõige huvitavam on see, et kui sa juba oled lõpetanud, pesed oma võrke ja kuivatad aerusid, tuleb Jeesus esile.

Loeme täna ühe huvitava loo, mida me kuidagi möödaminnes tavaliselt loeme, kuid selles on sügavus. Kui sa tähelepanelikult vaatad, keda Jeesus kutsus jüngriteks – ta kutsus need, kes kuivatasid aerusid ja pesid võrke.

Nad ei taha enam midagi. Nad on kindlalt otsustanud, et nende elus ei sünni enam midagi suurt. Nad ei ole patused, nad on usklikud, kristlased, nad armastavad Jumalat... kuid nad kuivatavad aerusid. Neil ei ole enam kavatsust minna kalale. Nende paat on tõmmatud kaldale ning nad pesevad oma võrke. „Me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud!» Terve öö – just siis, kui ongi vaja püüda kala – nad ei saanud kala. Ja sa ütled mulle praegu, et ma peaksin veelkord võrgud vette laskma ? Oled sa mõistuse juures ?! Aga teate, keda Jumal valib? Just neid, kes kuivatavad aerusid. Mina ei tea, miks. Miks sa, Jeesus, viid mind viimse piirini, ma olen ju sulle terve öö pühendanud ?! Terve öö olen võrke heitnud, olen surmväsinud, päike on juba kõrgel – mis kalast me räägime ! Kõik normaalsed mehed viibutavad sõrme meelekohal ja ütlevad „Sa oled hulluks läinud ! Praegu on aeg pesta võrke, mitte heita neid merre.“ Ja siin Jumal ütleb – poeg, ma ei tööta sinu kalapüügi graafiku järgi. Mul on omad ajad ja ajastud ning mina juhin sind. Sa hakkad vinguma, krigisema, ähkima, kuid sind juhin Mina ! Jeesus ütleb – mina juhin sind ja minul on sinu jaoks aeg.

Kui paljud on käinud läbi koguduste ja närvilistena ning ärritunutena sealt lahkunud. Ainult ühel põhjusel: nad lasid võrgud vette, tegid kõik võimaliku, seejärel nad lihtsalt pesid võrgud ära ja ütlesid „Metsa kõik see !“.

Aga mis siis, kui...

Aga mis siis, kui Jeesus tahab sinuga rääkida veel ühe korra?

On nähtamatu lahing, milles paljud on lüüa saanud. Ja et mitte paista vales valguses, mängivad nad ilusat ülalt sündinu rolli. Ta tõstab käsi, kuid seespidi pole need käed enam ammu tõstetud. Ta ütleb „Au Jeesusele !“, kuid seesmiselt on tal juba aerud kuivad. Tal on võrgud juba pestud ja kokku pandud. Ta lihtsalt ütleb „Jah, Issand, küll tuleb sinu ärkamine, aga tegelikult vahet ei ole – kas tuleb või ei tule...“ Ma nimetan seda probleemi: „need, kes pesevad oma võrkusid“.

- Mida sa teed ?

- Ah, pesen võrkusid. Üks puha jama, mitte elu. Pesen võrkusid meestega, samasuguste luuseritega nagu ma ise. Johannese ja Andreasega, Piiblis on täpselt nii kirjas. Luuserite kamp.

- Terve öö püüdsime, kogu usu andsime ära, kogu lootuse pumpasime välja, mitte midagi meil ei ole. Ja sina tuled meile ütlema mida?! Lasta vette misasjad? Lasta kuhu? Mitu korda? Mine tead kuhu... Oleme juba piisavalt lasknud.

Teate selliseid inimesi. Uskusime – roiskunud on meie usk, kattus hallitusega. Kõik! Kuhu heita, milleks heita, kuhu minna? See on ebaõiglane! Mees istub, peseb oma võrke ja toriseb – see on ebaõiglane, terve öö oleme rassinud.

Viimased aastad meie kristlikus elus on olnud väga rängad globaalse Kristuse ihu jaoks. Need on olnud äärmiselt rasked aastad. Usun, et paljud te nõustute minuga. Lahing oli väga julm, aga just sellel aastal – olen selles täiesti veendunud – Jeesus palub kedagi heita võrgud merre veel üks kord. Ja usun, et peale selle sõnumi kuulmist tuleb kellelgi tagasi usk ja lootus lasta veelkord võrgud vette sama innukuse, usu, tule ja kirega, anda Jumalale võimalus. Sest see pole enam minu inimlik innukus. Minu entusiasm on otsa lõppenud, minu aerud on juba kaldal kuivad. Jeesus palub mul seda teha. Tema kutsub mind ligi.

Lk 5:1-2

1 Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht (kalurite) paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid läheduses oma võrke...

Täna räägimegi nendest kaluritest

3-4 Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja lase oma võrgud vette !”

Teate, Siimon ei öelnud „Okei! Sina, Jeesus, oled juba paadis, sõuan veidi kaugemale, pole midagi vaielda...“ Siimonal oli oma idee:

5 Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud!

Esimene argument: me pole saanud midagi.

 Pange tähele, et sõna Jumalalt tuleb just siis, kui sul on elu suurim ettekääne. „Me tegime kõik võimaliku!” Jumal toob meid kõiki selle momendi juurde, sest me pole võimelised tegema midagi ilma Temata. Ning Tema teab, et kui Ta ei too sind täieliku võrkude pesemise ja aerude kuivatamise juurde, siis on üks suur aga – aga kes peale sellist võrkude pesu ja aerude kuivatamist ütleb siiski: „Mina teen ikkagi ära! Ma teen seda veel üks kord! Vaatamata kõigile minu üle naervatele kaluritele, kellel oli saak, suur või väike. Kuid võib olla praegu minu elus sünnib midagi. Ma olen nagunii idioot, sest terve öö ma mässasin ja sain vaid vetikaid. Miks minu üle enam naerda?”

Nagu need neli pidalitõbist: „Mis vahet sel on, kas sureme päev varem või hiljem?” Ent prohvet ütles: „Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand: Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.”

Kui pidalitõbised astusid välja, said nendest kõige rikkamad pidalitõbised.

Jumal millegipärast valib need, kellel ei ole enam midagi kaotada ja nad on oma elus kõike proovinud ja punkti pannud. Kes saab pärast punkti, mille ta on ise ausalt pannud, panna uuesti koma? Kes tahaks seda teha? Enamus meist ei taha enam panna komasid... Nad panevad punkti, annavad sulle au ja lähevad oma tundmatusse tulevikku. Raisates suure tüki oma elust, andmata Jeesusele ühtki võimalust. Nad on oma aerud ära kuivatanud.

Sa võid aerusid kuivatada, kuid kui Jeesus sinu juurde tuleb, siis pead sa need aerud ja võrgud veel korra vette laskma.

Lk 5:5 Siimon vastas ning ütles temale: "Õpetaja, me oleme kogu öö rühelnud ega ole ühtki saanud, aga sinu sõna peale ma heidan võrgud välja!"

Ta ütles siiski: „Hea küll, kui sina nii ütled, eks ma teen nii...”

6-7 Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.

Suudad sa seda endale ette kujutada – Jeesus tahab anda sulle midagi nii üüratult suurt, et sa vajad teiste abi selleks, et elu lõpuni saaki välja tõmmata. See on testimise koht. Kes suudab minna täieliku surmani ja siis ikkagi tõusta püsti ja öelda – ma teen veel ühe sammu ! Seda suudavad vaid tõelised võitjad, kes on saanud küpseks Jeesuses Kristuses.

Sa küsid, miks Jumal nii teeb? Sest ebaküpset ei lubata Jumala unistuse sisse mitte kunagi. Ebaküps on see, kes jätkuvalt rügab vaevaliselt, pingutab oma jõududega, annab veel võimalusi, võimalusi, võimalusi... Lisaks veenavad üksteist. Aga Jeesus...

Pange tähele, kus oli Jeesus, et kutsuda oma jüngreid? Mere kaldal. Arvake ära, kus asuvad kõik, kes on alla andnud? Kaldal! Jeesus ei puhunud kummipaati täis ja ei hakanud aerutama kuhugi nende juurde merele. Seal ta oleks neile öelnud „Heitke noot paremale poole paati“. Aga nemad oleks küsinud: „Kes sa sihuke oled – puusepa poeg? Sorry, puusepp ei hakka meile ütlema, kus kala püüda. Mine höövelda taburetti. See pole sinu eriala, sul pole mingit õigust meid käsutada.”

Teate, kus Jeesusel on õigus käsutada? Kaldal. Ja teate, miks? Sest kaldal pole eksperte. Eksperdid surid merel ja luuserid roomasid kaldale. Loodan, et sa mõistad seda sügavat ilmutust. See on naljakas, kuid väga peen mõte, mida ma tahan öelda. Just seal, kaldal, käib Jeesus. Just seal, kus on allaandnud võrkude pesijad, aerude kuivatajad, seal, kus paadid keeratakse kummuli, et neisse midagi ei sajaks ega pudeneks. Seal on need, kes lihtsalt ütlesid „Kõik ! Head peab saama vähehaaval, tänase „saagi“ (mis on vetikad) loputame välja ja sõuame-ujume elama oma elu". Jeesus ütleb: „Heida veelkord!” Mees naerab: „Õpetaja, mis „veelkord“, kas tead, kui palju on olnud neid „veelkordi“ nende aastate jooksul? Jeesus, sa ei mõista, mitte midagi ei muutu.”

Kuid armsad, seekord ei ütle sulle „veelkord“ mitte sinu tahtejõud, mitte sinu tunded, mitte sinu tugev iseloom. Vaid seda ütleb sulle Jeesus Kristus. Siin on vahe sees. Sest Jeesuse Kristuse väes kogu kala hüppab sulle ise paati. Kuna vaid küpsed omavad osadust Jeesuses Kristuses ja koos Jeesuse Kristusega. Ainult küpsetel on ligipääs sellele tohutule lõikusele. Miks? Kuna nad teavad, et selles ei ole nende käsi tegev olnud. Et need võrgud ei ole heidetud minu, vaid Jeesuse poolt.

Ma olen kindel, et kõik olid šokeeritud sellest, mis paadis toimus. Varem polnud keegi niimoodi kala püüdnud. Kalamehed laskusid põlvili puusepa ees. Sest milline puusepp meil on – igas töös meister!

8-9 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi...(Siimon Peetrusele oli see vastus kogu tema elule.) langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga...

Kujutle, sind peaks valdama rõõm, kuid Piibel ütleb, et neid kõiki oli haaranud hirm ja õud. Nad seisavad, vaatavad seda kõike ja ütlevad: „Mis äsja juhtus, Siimon? Mis see on?“

9-10 Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased.

Ausalt öeldes, kui mina oleksin omale õpilasi valinud...

See oli Jeesuse teenimise alguses, ta pidi leidma omale meeskonna 12 inimest. Kui see oleksin olnud mina, ma poleks käinud ja otsinud sealt, kus on läbikukkunud kaotajad. Ma oleksin viibinud seal, kus on edukad ärimehed, juhtivad ametnikud, eliit, edu. Kujuta ette – sa kogud omale meeskonda, ainult 12, rohkem ei tohi. Kelle seast sa valid? Sa võid öelda – kindlasti mitte sealt, kust Jeesus valis. Üks röövib rahvast, teised on mingid kalurid, tölnerid, mingid mõttetud tüübid, kahtlane punt. Mingid imelikud kõik. Teate, keda Jeesus valis? Ta valis need inimesed, kes olid „kaldal“. Kes on kõike proovinud. Pange tähele, kelle hulgast Jeesus Kristus praegu valib. See jutlus on just sulle, kes sa oled praegu „kaldal“, kuivatad aerusid, pesed võrkusid. Jeesus jõuab sinu juurde õige pea. Varsti ta tuleb niimoodi rahulikult jalutades mööda mereranda ja hüüab sulle „Hei, tervitus ! Kuidas oleks veel korra võrgud vette lasta? “

Jeesus tuli samamoodi minu juurde. Ma olin nõus võrgud vette laskma, kuid samal ajal naersin. Sest ma ei uskunud, et sellest midagi võiks välja tulla. Pärast seda, kui olin kõik põhja lasknud, täielikult äpardunud, läbi kukkunud ja läbi põlenud. Ma lasin need võrgud vette ja siiamaani ei suuda neid välja tõmmata, sest kala on sees nii palju. Tuhanded elud on saanud välja tõmmatud nende võrkudega. Kui me alla ei anna, kui palju saab veel olema välja tõmmatuid! See on eluline. See ei ole mingi pläma, mis on tulnud kellegi filosoofilisest targutusest. See on elu. Me oleme selle läbi elanud, elame praegugi. Me teame, millest räägime. Me hingame seda, me toitume sellest. See on meie toidus. Sellepärast see puudutab inimesi, et see on läbi elatud. Jeesus nägi kaldal kedagi, kes pesi võrke. Mina ei tahaks valida läbikukkunud inimesi. Ma ei taha inimlikult ehitada oma meeskonda inimestest, kes on läbi põlenud. Kuid kujuta ette – Jeesus käis ringi ja otsis just selliseid. Otsis. „Noh, kas ei tule välja ?“ „Ei tule välja jah“. „Tule siia! Minuga koos kõik õnnestub“. Kas mäletate, mida Jeesus ütles neile lõpus? Ma teen sinust inimeste püüdja. Ma annan sulle midagi. Teiste sõnadega ta ütles: ära muretse, sulle tuleb nüüd lõikus, sest nüüd kutsun sind Mina. Mina tean sinu südant, sinu valu, tean sinu läbikukkumisi, tean kõiki sinu üritusi, mida sa iganes tegid ja üritasid. Jumal räägib praegu sulle: viska veelkord võrgud vette! See puudutab neid, kes läbivad praegu seda olukorda. Puudutab seda, kes käib, naeratab, teenib, palvetab, laulab, kuid seesmiselt on tal juba kuivad aerud ja pestud võrgud. Ta ei kavatse enam kuhugi liikuda, ta ei usu enam midagi suurt. Kui temalt küsida „Kuidas sul läheb ?“, siis ta vastab „Unusta ära“. Ta on oma aerud juba ära kuivatanud, võrgud ära pesnud. Ta ei usu enam midagi ega kedagi.

See on sinu probleem. Kuid ära heida meelt. Just sinu uksele koputab varsti Jeesus ja ütleb: „Kuidas oleks veel ühe korra heita võrgud vette ?“

Kui tähelepanelikult vaadata, seal oli üks ebameeldiv vaatepilt. Jeesus käis ja vaatas paati. Seal oli mitmeid paate, palju kalamehi, kes kuivatasid aerusid ja pesid võrke. Ent selles paadis oli liiga korras kõik. Selles polnud kala. Vaid ideaalne puhtus. See pälvis Jeesuse tähelepanu. Sest need, kellel on veel saaki, ei jää kunagi Jeesusega. Mitte sellepärast, et Jeesus ei taha. Nemad ei lase Jeesusel õpetada endale, kuidas tuleb elada. Nad ei lase tal näidata, kuhu heita võrke. Jeesus ütles konkreetselt: „Tehke nii, nagu ma ütlesin – sõudke sügavamale ja visake siia“. Teate, kes sellega nõustub? See, kes ütleb „Ma olen selline pidur, las puusepp ütleb mulle, kus püüda kala“. Sest reaalselt Siimon tookord veel ei teadnud, et tema ees on Jeesus Kristus, elava Jumala poeg, see juhtus pisut hiljem. Antud hetkel oli see lihtsalt õpetaja Jeesus, üks headest prohvetitest, nagu nad arvasid. Teate, kes lubab medõel ette näidata, kuidas parandada diiselmootorit? See, kellel on kõik otsa lõppenud, kõik ideed. Teate, kes lubab puusepal, kes pole jalgugi märjaks teinud, õpetada kalapüüki? See, kes on alla andnud, rohkem midagi ei taha ja ütleb „Tead, mis? Ma olen kõike proovinud, teeme nalja puusepaga, teeme mida iganes“. Tead, Jeesus võtab kasutada sinu paadi. Jeesus rentis Peetruse paadi. Küsis „Kas ma võin sinult paadi laenata?“ „Jah, muidugi, Jeesus. Ma kindla peale ei püüa sellega kala, võid kasutada seda kantslina“ . Nad sõudsid kaldast eemale ja Jeesus hakkas jutlustama paadist oma seminare. Miks? Sest see paat ei olnud enam kõlbulik mitte millekski muuks. Aga tead mida? Kui sa laenutad Jeesusele paadi, ole valmis millekski erakordseks.

 

Väga kergelt on võimalik sellest sündmusest Piiblis mööda libiseda. Aga siin on sügavus peidus. Selgub, et Jeesus ei sõua mööda meresid binokliga, et tabada edukaid kalapüüdjaid. Ta kõnnib rahulikult seal, kus on ebaõnnestujad, läbikukkujad, allaandjad, keegi millessegi enam ei usu, kõik on närvilised, tõmblevad, ärritunud, pesevad oma võrke. Sest pole ei saaki ega raha, ei sissetulekut, mitte midagi. Seal Jeesus liigub. Kui sa arvad, et Jeesus on kusagil seal kaugel, siis sa eksid. Ta on kuskil siinsamas, üpris lähedal, kusagil siin kaldal. Ma tean, et see lugu on vaid väike detail. Kuid õpetajana tean, et detailides peituvad tohutud ilmutused.

 

Need kalamehed pesid võrke vaid sellepärast, et nad olid täiesti alla andud. Jeesusel on võimalus valida vaid 12 – kujutate ette, keda ta endale valib ! Jeesus pidi valima tšempionid. Ausalt öeldes ei sina ega mina ei oleks valinud selliseid „tšempione“. Sest meie sinuga ei tea seda aaret, mille Jumal on nende sisse pannud. Aga Jumal teab, millise aarde oli ta pannud Peetruse sisse. Ta teab, et just see Siimon saab üsna varsti üheks vägevaimaks koguduse vundamendiks. Jeesus ütleb „Ma annan sulle isegi võtmed sinu nimes kogudusele“. Jumal teab, milline aare on sinus. Kuid aare tuleb avalikuks alles siis, kui sina ise ei usu enam, et aare on olemas. Sa ei usu enam kalapüüki ega paati, vett ega aerusid. Kõike seda jura sa enam ei usu. Jeesus ütleb „Viska vette“. „Mis asja? Kuhu?“ Jeesus valib selliseid inimesi, kes on läinud viimse piirini, enam millessegi ei usu, tahavad kiiremini kõik ära kuivatada ja lihtsalt puhata kõigest sellest. Vot selliseid valib Jeesus.

Miks need kalamehed pesid võrke ? Sest nad olid täielikult alla andnud ja võtsid vastu läbikukkumise kui oma elu osa. Ning sümbolina nende lüüasaamisest ja läbikukkumisest nad pesid oma võrke

Ma ei räägi praegu sellest kategooriast inimestest, kes lihtsalt jätsid kõik sinnapaika ja läksid minema. Ma räägin inimestest, kes enda sees on kõik maha jätnud ja ära läinud, aga väliselt laulavad „Halleluuja, au Jumalale!” Nad on juba ammu alla andnud. Kuid lihtsalt sellepärast, et neil on selline loomus, nagu Peetrusel - „Noh, mis teha siis. Teeme seda, mida teha saab. Oleme alla andnud, peatunud, rahunenud“. See on kärnas haav, mida me oskame kenasti peita. Ilus ! Seesmiselt täiesti alistunud, aga ma käin veel palvekoosolekutel, osalen veel ülistusel. Olen juba ammu võrgud ära pesnud, ent käin ja vaatan veel siia-sinna. Kes teab, elu on selline – kusagil peab ju käima pühapäeviti.

Iga inimene, keda Jumal kutsub, peab ära käima oma öös, kus ta läbib kõik selle. Sa seilad läbi öö ning kui sa jõuad tagasi sealt, alles siis oled sa võimeline rääkima Jeesuse Kristusega. Sest kuni sa pole käinud oma öös, kõik, mida sa teed - sa üritad sünnitada ja tuua ilmale oma käte ja pingutustega. Ja seal, kus sa teed midagi omast jõust, sa ootad sellest kasu, auhinda enesele. Aga Jumal ütleb: ma tahan anda sulle nii rikkaliku saagi, et sa vapustuse ja väljapääsmatuse tõttu mitte kunagi ei saaks pidada ennast kalapüügi eksperdiks. Ta peab sind saatma öösse, et heita kõik võrgud vette, sa pead surema neid vette visates, sa pead ebaõnnestuma terve öö jooksul, roomama väsinuna kaldale ja alles siin saab Jeesus alustada sinuga vestlust. See pole lõpp. Jeesus ütles mulle: „Poeg, sinu kuivad aerud on algus Minu jaoks. Sinu pestud võrgud ja pettumus on platvorm, kus ma saan alustada tööd sinuga. Alles nüüd.

Jeesus oskab pärjata ustavust. Ole ustav lõpuni. Ilmutuse raamat ütleb – sa saad võidupärja, krooni. Ole ustav. Jeesus ei ütle kunagi inimestele, et nad peavad olema ustavad, kui neil on kõik ülihästi. Jumal ütleb – ole ustav, sest sinu elus võib tulla aeg, kus sa 10 korda soovid kõik maha jätta ja olla mitteustav. Ja sinu pingutus, visata võrgud vette veel kord Jumala sõna peale, tõestab, et sa pole usku kaotanud. Sa ei ole kaotanud oma unistust.

Inimesed tulevad minu juurde ja ütlevad – minul ei ole sellist asja olnud. Mul hakkab hirm nende inimeste pärast. Sest ma tean, et varsti see tuleb nende ellu. Need, kes on sellest läbi läinud, istuvad rahulikult kaldal ja noogutavad „Jah, Issand“. Mõned ütlevad, et see ei puuduta mind. Olen nende pärast mures. Sest nemad vehivad veel võrkudega merel.

Nii nagu Jeesus Peetruse kutsus, nõnda samuti ta temaga jättis ka hüvasti. Jh 21:9 "Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba". Ta vihjas, et Peetrus ei suuda ilma temata mitte midagi elus teha.

Võrkude pesemine tähendas seda, et nad ei kavatse enam merele minna. Nende usk oli mõranenud, kannatus katkenud, jõud otsas. Ainus valik – nõustuda sellega, mis sul on ja see, mis sul on, on „mitte midagi“ 

Ära mõtlegi öelda, et sinu elu on läbi sellepärast, et mingi asi elus ei õnnestunud. Ära anna kiusatusele järele. Jeesus ütleb: see pole lõpp, vaid Minu algus sinus. See on nagu uppujaga: uppujat ei saa päästa, kuni ta veel usub, et saab ise hakkama, kuni ta vehib käte ja jalgadega ja tõmbab endaga põhja kaasa kõik, kes talle lähenevad. Kui uppuja on alla andnud, siis saab päästja tulla ja teha oma tööd

Kui palju inimesi on astunud teenimisse, lootes võimsale liikumisele ja suurele kutsumusele. Ning peale raskeid lahinguid, löök löögi järel, peale magamata öid nad lihtsalt andsid alla. Nad osalevad ülistuses, palvetavad, kiidavad Jumalat, kuid sügaval sisimas, seal, kus keegi ei näe, nad salaja pesevad oma võrke. Ärge muretsege, Jeesus on teel nende juurde. Saa aru, see ei ole sinu iseloomu omadus. See on põrumise, apaatia ja meeleheite deemonlik vaim, mis tahab sind omastada, orjastada. Sa hakkad kordama tema järgi valesid, et sind pole kellelgi vaja, sul ei tule midagi välja, sind ei armasta keegi, sa oled luuser. See on nagu mürgi neelamine, millest tekib kibedus südamesse. See ei toimu kisa ja käraga. Tavaliselt on inimene selles olukorras rahulik. Kui sa oled läbi kukkunud, siis mõnikord see tundub rahuna – tuleb rahu ja otsekui lõdvestus, kaob pinge. Vooluga kaasa ujuvad laibad, kes ei osuta enam mingit vastupanu.

Piibli järgi ei muutnud megakirikud rahvaid. Piibli järgi muutsid rahvaid üksikud Jeesus-hullud, kes hoidsid Jumala unistusest kinni nagu buldogid. Nad teadsid, kes neile seda ütles, kes andis neile selle unistuse ja miski ega keegi ei saanud muuta ega mõjutada neid kõrvale astuma. Teate, miks ma seda räägin. Sest minu juurde tuli Jeesus siis, kui minu aerud olid kuivad, sellepärast ma tean, mis tähendab vinnata võrke veest välja. Need on nii täis, et seda ei saa teha üksi. Tuleb tõsta üles kogudusi ja inimesi, kes löövad käed külge.

Kas arvad, et Jumal annab su ära – aarde, mis on läbinud sellise karastuse ja valu ? Sa oled kuld, kalliskivi. Ta töötab sinu kallal aastaid. Arvad, et ta sülitab sinu peale nagu paljud inimesed seda on teinud? Ei iial! Ära lase deemonil ennast mürgitada, sul on suur tulevik. Jeesus küsis minu käest – kas usud nii nagu Aabraham ? Kui sa ei näe veel mitte midagi, näed vaid vaimusilmas, unistades. Siis, kui veel mitte midagi ei ole.

Läbikukkumine võib paista rahu ja vabanemisena. Sa rahuned, hakkad tegema midagi muud, avad äri või galerii vms, oled mingil määral edukas. Kõik on rahul. Sest sa oled välja astunud võitlusest ja ei paku enam huvi kurjadele jõududele. Sa ei ole neile enam ohtlik. Kuid sisimas sa tead, et sa ei ole kutsutud selleks, et lihtsalt kuidagi vaikselt ära elada. Sa ei leia õiget rahu ega rahuldust enne, kui sa heidad uuesti võrgud vette. Pange tähele, et Jeesus ei tulnud seni, kuni neil oli veel lootus oma jõule.

Sinu juurde tuleb Jeesus ja palub laenata talle paati. Muidugi sa nõustud, sest sina oled selle paadiga juba lõpetanud ja ei kavatse sellega rohkem midagi teha. Minu küsimus sulle täna, kui sa oled pesemas oma võrke: kas sa suudad heita võrgud merre veelkord sama innukuse ja usuga nagu alguses ? Kui sa seda teed, siis on Jumal valmis pannud sulle sellise saagi, et ei sinu paat ega sinu kaaslaste paadid ei suuda mahutada kõiki kalu. Sellest me ju unistamegi. Kuid kes tõeliselt suudab läbida kogu surve, kogu valu, kõik reetmised ja öelda – unistust ma ei reeda kunagi. Läbi meie palvete, paastumiste, läbi selle kõige, mida me koguduses teeme, muudab Jumal põlvkonna nägu. Kiiresti sünnivad ainult jänesed. Kui me tahame näha võitjaid, rahvust, on vaja oodata, kuni rahvus kasvab. Ja mitte alla anda, vaid rääkida prohvetlikke sõnu – näha, rääkida ja kinnitada, kuni rahvus tõuseb, kuni see põlvkond kasvab üles. Kes nõustub juba hallipäisena jätkata uskumist, lootmist, armastamist ja kuulutamist? Mina usun, sest nägemus, mida Jeesus mulle näitas 1993. aastal, ei kao mu mõtetest mitte kunagi. Ma nägin absoluutselt teistsugust kirikut, teistsugust olukorda. Praegu on saabumas aeg, kus inimesed, kes olid läinud laiali, lahkusid erinevatest kirikutest, hakkavad koonduma ühtekokku Jumala poolt organiseeritud tulipunktidesse. Ma usun, et sellest tuleb tõeline reformatsioon. Mitte kohalikus mõistes mingi asula piires. Neid tulipunkte saab olema niivõrd palju üle kogu maailma, et mitte mingi religioon ega deemonid ei saa sellest jagu. Sest kui see tuli hakkab liikuma, saatan ei tea, kus kustutada ja keda kustutada, neid saab olema tuhandeid ja tuhandeid. See nägemus ei jäta mind maha, millisesse riiki ma ka ei läheks. Ma näen, et see juhtub just praegu, toimub taassünd. Tõuse, Jumal ootab sind! Sellepärast ma ütlen sulle – ära mõtlegi alla anda. Just praegu, kui sa oled äärmiselt pettunud ja ei usu millessegi, on sinu läbimurde hetk. Ma mäletan seda päeva, kui andsin paadi Jeesusele üle pärast minu kiriku lagunemist. Ma ütlesin, et ta võib teha selle paadiga, mida tahab. Minul ei lähe seda enam tarvis. Sa võid selle paadi ka kellelegi teisele anda. Ma armastan sind ja ei lakka armastamast, kuid kes olen mina. Anna see kellelegi, kes on edukas, kes kaupleb hästi talentidega. Jeesus ütles: „Poeg, sa pole isegi veel alustanud, ära kriipsuta ennast maha.” Ma vastasin: „Kõik vihkavad mind!” Jeesus küsis: „Mitu on „kõik“ ? Loeme üle.” Lugesin üle. Sain ligikaudu 10 inimest. Jumal küsis: „Kas need on „kõik“ ? Maal elab 7 miljardit inimest, tutvu veel 10-ga.” Jumal näeb meie olukorda hoopis teisiti kui meie ise. Kui sulle tundub, et „kõik“ on sinu vastu tõusnud, siis unusta see „kõik“ ära ja leia mõni teine „kõik“. Lase võrgud veelkord vette!

 

Andrei Šapovalov, Seattle, 20.03.2016

Tõlkinud: Jaana Jaanus