Jan. 23, 2018

Kutsumises liikuva isiksuse ohud

On suurepärane, kui inimene on mõistnud ja asunud oma kohale Kristuse ihus. Ta tunneb, et lõpuks on leidnud ennast, liigub oma kutsumuses, teab, milleks ta on sündinud ja hakkab kasvama selles. Kuid selles on ka ohud. Sest hingevaenlane otsemaid tõuseb sellise inimese vastu, et eksitada, teeb kõik võimaliku selleks, et see inimene ei jõuaks eesmärgini. Vaenlane väga kardab neid, kes on täielikult astunud oma ametisse, kes teavad, milline kutse neil on, kes on nagu tankid, nad rühivad edasi ja murravad läbi vaatamata takistustele. Need isikud on saatana riigi jaoks kõige ohtlikumad.
Oma kutsumusse sisenemisel varitsevad meid mitmed ohud. Sellepärast on hea nendest rääkida, et me teaksime, mida oodata. Inimesed näevad sageli mündi ilusamat poolt. Näevad inimest, keda Jumal võimsalt kasutab, kellele on palju antud ja usaldatud Jumala poolt. Kõik tahavad sellise inimesega suhelda, pilti teha, teda külla kutsuda jne. Kuid enamus ei näe medali teist poolt. Kus inimene läbib salajas oma võitlusi, raskeid kohti.
Ilmutuse raamatus on väga hästi kaardistatud, milleks täpselt me peame valmis olema. Alates teisest peatükist räägib Jeesus seal Johannesele läkitusest seitsmele kogudusele. Jeesus pöörab koguduste tähelepanu nendele valdkondadele, kus nad ei olnud kandnud hoolt, ei olnud valvanud teatud kohti. Tema sõnum on küllaltki range ja Ta hoiatab, et kui nad ei paranda meelt, siis Ta lükkab nende küünlajala asemelt ära.
See, kes asetub oma kohale Kristuse ihus, muutub automaatselt küünlaks (valgustiks).
Jeesus ütles, et küünalt ei panda majas vaka alla. Vaid süüdatakse selleks, et maja oleks valgustatud. Kristuse ihu liige peab levitama valgust ja välja tõrjuma pimeduse.
Ilmutuse raamatus ei ole jutt ainult kogudustest, vaid ka inimestest, kes on liikumas oma kutsumuses, kes teenivad Jumalat kindlas ametis.

Ilm 2:
1 Efesose koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel...
4 Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.
5 Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt...

Kui vaadata sõna Efesos, siis see tähendab „lahti laskma, lõdvaks laskma“. Oht, mis võib tulla, kui sa juba liigud, oled oma teenistusharus tegev. Sa lased lõdvaks, lased käest oma tõelise fookuse. Kui sa alustasid, siis toetusid kõiges Jeesusele. Võib olla ütlesid – Jeesus, Sinuta ma ei saa sõnagi suust. Kui esimest korda hoidsid käes mikrofoni, et palvetada, et jagada, käed ja põlved värisesid. Lootsid ainult Jeesusele, ainult Pühale Vaimule. Kasvades oma ametis, muutusid enesekindlamaks, vabamaks oma annis, tajusid, et sul on mingi kaal juba olemas. Ning tasahilju lootus Kristusele jäi tahaplaanile. Varem sa langesid põlvedele enne iga kodugrupi palveosadust, hüüdsid Jumala poole, et Tema annaks sulle ilmutuse, ei tõusnud maast, kuni polnud saanud värsket sõna. Hiljem muutus see harjumuspäraseks mugavuseks. Juba sa suudad ise osadust juhtida, sul on juba endal, mida öelda teistele, nii palju raamatuid on läbi loetud ja infot saadud...
Ja tuleb välja efesos. Me lõdvestume, laseme lahti selle, Kes algselt oli kõige tähtsam fookus meie jaoks, Kellest kõik sai alguse. Ja kuigi Efesose kogudus oli ustav, neil olid mitmed head omadused, heitis Jeesus neile ette, et nad lasid Temast lahti. Nad hakkasid lootma iseendile, sattusid vaimustusse oma annist, oma ilust ning kaotasid silmist olulisima – Kristuse. Jeesus kutsub neid jätma maha oma teadmised, oma oskused, tulema Tema juurde tagasi, otsima Teda uuesti, nagu oma teenistuse kõige esimesel päeval, siis kui Ta oli nende vajadus, nende hapnik, nende leib.
Seega – esimene oht, mis meid varitseb, on lootus iseenese jõule ja tunne, et Jeesust polegi nii väga vaja enam. Kui see juhtub, siis muutume otsekui vaimulikeks liigkasuvõtjateks, tarvitame meile antud andi oma huvides. Jeesus on äärmiselt armukade selles suhtes. Ta tahab, et me pühendaksime oma anni täielkult Temale.

Ilm 2:
8 Ja Smürna koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Esimene ja Viimne, kes oli surnud ning on jälle elavaks saanud...
10 Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja !

Smürna tähendab tõlkes „healõhnaline õli“. Jeesus siin konkreetselt hoiatab, et inimeste ellu tulevad ebameeldivad asjad – surve, katsumused, rünnakud. Selle koguduse nõrk lüli oli hirm tundmatu tuleviku ees. Jeesus teadis, et mõningad olukorrad võivad neid juhtida fookusest kõrvale, valmistada pettumust, hävitada. Jeesus julgustas neid, et Tema on nendega, kui nad peavad ka kannatama.
Enne kui sinust hakkab voolama välja healõhnaline õli, enne kui sa hakkad nakatama taevase atmosfääriga kõike, mis sind ümbritseb, enne kui inimesed hakkavad nägema Jeesust sinus, pead sa läbima pressi. Labi pressi sinu elus voolab sinust õli välja. Ilma surveta ei sünni võitjad, ei tule esile teerajajad.
Ehk siis – teine oht võib olla hirm, kartus tundmatuse, katsumuste, surve ees. Et teha sind tugevaks, viib Jumal sind läbi sinu hirmudest, et hirm ei valitseks enam sinu elu. Näiteks inimene, kes kardab vaesust, võib kaotada äri, raha, töö ja on sunnitud lootma üksnes Jumalale. Inimene, kes kardab üksindust, leiab ennast järsku kõigist ära lõigatuna. Selleks, et vastu pidada olukordades, kus sa pead seisma üksi nendega silmitsi. Jutt käib vaimulikust vanglast, mitte ainult füüsilisest. Ära imesta, kui sa puutud kokku just nimelt sellega, mida kõige rohkem kartsid.

2 Ilm:
12 Ja Pergamoni koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kelle käes on vahe kaheterane mõõk...
14 Kuid mul on pisut sinu vastu: sinu juures on neid, kes peavad kinni Bileami õpetusest, kes õpetas Baalakit panema Iisraeli laste ette püünispaela: sööma ebajumalate ohvreid ning hoorama.
15 Nõndasamuti on sinulgi nikolaiitide õpetusest kinnipidajaid.
16 Paranda siis meelt, muidu ma tulen varsti su juurde ning sõdin nende vastu oma suu mõõgaga.

Kui lugeda ajaloo ürikuid, siis Pergamoni nimetati saatana aujärjeks ehk trooniks. Seal toimetati paganlikke riitusi, linna keskele oli ehitatud tempel Zeusile, kus viidi läbi ebajumala ohvriteenistusi täie hooga. Ajaloolased on koguni maininud, et templis elas päris madu, kehastades seda vaimsust, mis seal valitses. Ning kogudus oli kogu selle põrgukasvanduse keskel.
Natuke vaatame ajaloos tagasi. Baalak ütles Bileamile, kes oli alguses nägija, mitte Jumala prohvet, kes ei olnud Iisraeli soost, et too neaks Iisraeli rahvast. Kuid Bileam keeldus, kuna hakkas otsima Jumala palet. Ning Jumal keelas Baalakil needa rahvast, kes on õnnistatud. Ja Bileam hoopis õnnistas seda rahvast. Ta ei tahtnud minna Jumala tahte vastu. Samas aga andis nõu Baalakile, et Iisraeli lapsi meelitada pattu tegema. Kuna ei tahtnud ka Baalakiga riidu kiskuda. Seeläbi tõmbas Iisrael Jumala viha endale ja sai neetuks iseenda süütegude läbi.
Jeesus noomib Pergamoni kogudust, et nad lasid enese keskele Bileami õpetuse. Õpetus seisneb selles, et moonutatakse Jumala tõde ja lubatakse hoorus ja abielurikkumine koguduses. Tänapäeval võib seda nähtust nimetada „libe õndsus“. Ma võin kõike teha, Jeesuse arm toimib, ma võin hoorata, pattu teha, võin samal ajal liikuda andides, me elame uue testamendi ajal, kus kõik on arm jne. Sellega ahvatletakse inimesi patule. Kogudustes hägustuvad tõe piirid, standardid. Jumal näeb seda kui reetmist, abielurikkumist vaimumaailmas. Piibel ütleb, et meil ei saa olla midagi ühist selle maailmaga. Jumalal ei ole halli ebamäärasust, Temal on must ja valge, selged piirid. Ei ole võimalik olla natuke koos Jumalaga ja natuke koos maailmaga.
Nikolaiidid viljelesid põhimõtteliselt sama Bileami õpetust selle erinevusega, et nemad olid kristliku kiriku liikmed ehk Iisraeli enda rahva seast, nö. omad. Nad nakatasid inimesi koguduses oma tõekspidamistega, et kõik on lubatud, kõik on arm ja ootame Jeesuse tulemist.
Siin peitubki kolmas oht – peab olema tarkus, küpsus ja eristamine, mis on tõde ja mis mitte. Mitte kõik see, mis on kõrvale hea kuulda, ei pruugi olla tõde. Me peame teadma selgelt, mida vastu võtta, mida mitte, mida süüa, mida mitte. Kurat ei ole rumal, ta ei hakka rammima kohe nõiduse ja okultsete nähtustega kogudusse sisse. Ta segab juurde pisut müstikat ja võlu ja petab inimesed ära, nad tegelevad enese teadmata nõiduse ja posimisega. Või elavad kõike endale lubades kompromissides ja patus, arvates, et see on Jumalale meelt mööda ja neile on kõik andeks antud. Jumal aga vihkab kompromisse ja segaseid hajutatud piire.

Ilm 2:
18 Ja Tüatiira koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Jumala Poeg, kelle silmad on nagu tuleleek ning kelle jalad on vasemaagi sarnased:
19 Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja su kannatlikkust ning et su viimaseid tegusid on rohkem kui esimesi.
20 Kuid mul on sinu vastu, et sa lased naist Iisebeli, kes nimetab end prohvetiks ja õpetab, eksitada ka minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid.
21 Ma olen talle andnud aega meeleparanduseks, ent tema ei taha parandada meelt oma hoorusest.

Iga kord, kui keegi astub oma kutsumusse ja hakkab selles liikuma, tekivad tema ümber inimesed, kes siiralt soovivad liikuda temaga koos. Samal ajal tekivad sinna ka mõned, kellel on varjatud ajendid, soovides lõigata oma kasu. Nad manipuleerivad Jumala sulasega, suruvad läbi oma ideid, selle asemel, et maksta hinda ja otsida isiklikku suhet Jumalaga, kasutavad ametikandjat ära oma isiklikel eesmärkidel.
Sellepärast Jeesus hoiatab, et keegi ei lubaks enda lähedale Iisebeli vaimuga inimest, ei laseks varjutada Jeesust ega laseks manipuleerida endaga. Taas tuleb vahet teha, kas keegi soovib armastuses toetada, juhatada, õpetada, noomida või omab ebapuhast huvi kasutada teist marionetina (nn. Iisebeli vaimu doonor).
Kui sa vahetad Jeesuse Sõna sellise vaimuga inimese sõna vastu, siis Jeesus nimetab seda abielurikkumiseks. Ära luba kustutada oma tuld, oma ilmutust. Jumal on sulle algusest peale näidanud midagi, andnud sulle unistuse, visiooni, ära lase kellelgi seda sinult ära röövida, valva, kaitse seda, hoia puhtana lõpuni.
Siin varitseb teine äärmus: inimene keeldub vastu võtmast ükskõik millist kriitikat, õpetust, noomitust, on ise endale peremees ja suhtleb ainult Jumala Püha Vaimuga. Teised ei ole autoriteet tema jaoks.
Et vältida neljandat ohtu - palu Jumalalt tarkust vahet teha, kes on tõelised sõbrad, kes soovivad tõepoolest head või kes on varjatud kavalusega saatana enda poolt saadetud, et kahju tekitada ja hävitada.

Ilm 3:
1 Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.
2 Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.
3 Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt!

Sardes on punast värvi vääriskivi, millel on tuld meenutav varjund.
Jeesus hoiatab kogudust, et nad on kaotamas seda tuld, millega alustasid liikumist. See on viies oht.
Mingil hetkel võib sinu teenimine muutuda rutiiniks ja sellest kaob esmane elu, janu, esimene tuli, kus sa otsekui jälitad Jumala südant. Kogu tegevus muutub tühjaks vormiks, religioossuseks. Inimene näiliselt liigub ja elab, kuid seesmiselt on surnud. Jeesus meenutab siin – kõik ei ole veel kadunud, veel on alles hõõguv tuluke. Ära lase sellel kustuda, õhuta üles, otsi taas Tema südant, täida oma vaim januga, et minna edasi.
Mõnikord inimesed arvavad, et kui nad kolivad kuhugi, kus elu on heal järjel, on küllus, siis varsti nad kaotavad oma tule kõige selle külluse ja võimaluste rohkuse keskel. Kui sul on elus mingi puudujääk, vajadus, siis tavaliselt on kergem järgida Jumalat, hoida tuld põlemas.
Jeesus hoiatas: ärge kaotage seda tuld, olge näljased ja janused, uuendage meeli, õhutage üles leegid. See on meie vastutus. Eriti kui oled liikumas aasta aasta järel. Emotsioonidel on kõik alati ilus. Suur rõõm on kuulda vastpöördunute tunnistusi sellest, kuidas taevas avanes, inglid ilmusid, tervenemine toimus jne. Kuid ma soovin kuulda sinu tunnistust 5 aastat hiljem pärast seda kogemust. Kus sa siis oled ? On oluline jätkata otsimist, järgneda kutsele. Võib olla on tunnetus teistsugune, väljendub teisiti. Kuid sa oled kõvasti kinni haaranud ja ütled: Issand, ma ei lase sinust lahti. Ma ei luba, et minu kutsumine muutuks lihtsalt mingiks surnud kestaks, teeskluseks. Parem on peatuda, teha paus, tulla tagasi alguse juurde, sündida uuesti. Mitte veereda mööda lahtirullitud maanteed, et midagi oleks näha, peaasi, et inimesed näeks, et ma ei istu käed rüpes. Kuigi elu ammu pole.
Palume Jumalat, et meie ise ja meie kogudused ei oleks järjekordne langev täht, millest võib olla räägitakse 10 aastat ja siis kõik kustub ning jäägid võib viia prügimäele. Taas Jumal peab otsima uusi inimesi, kes suudavad kanda lõpuni Tema unistuse. Neid, kes lõpuni jäävad näljasteks Jumala otsijateks, kes jäävad lõpuni ustavaks.
Miks Jeesus nimetas varisere lubjatud haudadeks, kelledel on uhke välimus, kuid sees on ebapuhtus ? Jeesus väga tungivalt vaatab südamesse. Talle pole oluline, kuidas näeb välja sinu teenistus, mitu korda päevas sa palvetad, mitmel vabastusteenistusel sa oled osalenud. Kogu küsimus on sinu südames: kas seal põleb tuli, ehtne tuli ? Või söövad seda vaglad, kõik mädaneb, aga sa püüad teha nägu, et sul on kõik hästi, et sa liigud oma kutsumuses.

Ilm. 3:
7 Ja Filadelfia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava:
8 Ma tean su tegusid ! Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime.
9 Ennäe, ma annan saatana sünagoogist mõned, kes nimetavad endid juutideks, kuid ei ole seda, vaid valetavad. Ennäe, ma teen, et nad tulevad ja kummardavad sinu jalge ette ning saavad aru, et mina olen sind armastanud.

Siin pole niivõrd koguduse nõrkusest jutt, vaid pigem hoiatus Jeesuse poolt. Nende teenimises leidis aset kahtlus ja uskmatus Jumala antud tõotuste täitumises. Jeesus pidi neid julgustama, et on olemas uks, mille Ta on avanud ning keegi ei sulge seda.
Sul on vaja säilitada jõud, pinguta viimseni ja oota ära, ära anna alla, hoia lõpuni alles. Sul pole palju jõuvarusid jäänud, hoiad kui juuksekarva otsas kinni oma usust.
Millal, Issand ? Sa ju lubasid ! Nii palju aastaid on möödunud. Kus see on ? Millal see tuleb ? Issand, anna jõudu, et mu jaks ei katkeks, et ma jaksaksin lõpuni vastu pidada. Kuidas ka ei tahaks vahest kõik jätta sinnapaika, alla anda ja minna otsima kergemat elu, pea vastu lõpuni. Pingelistes olukordades tekib soov käega lüüa, öelda – miks ma sellele alla kirjutasin, Issand, leia keegi teine, ma tahan üldse midagi muud, ei taha sellega siin mitte mingit pistmist teha... Tuleb aegu, kus sa ei usu enam tõotusi, ei viitsi enam lugeda prohveteeringuid... Sest kõik meenutab sulle, mida Jumal on tõotanud ja mida pole ligilähedalgi. Kui sa tahad tõeliselt näha Jumala au oma elus, vaatamata nurinale ja uskmatusele, mis pead tõstab aegajalt, ole ustav lõpuni. Kuuendaks ohuks võib nimetada läbikatsumist, proovilepanekut ajaga. See on ilmselt raskeim katsumus, mille sa läbid oma elus. Inimesi on proovile pandud vaesusega, ebaõiglaste süüdistustega, töötuks jäämisega, rünnakutega. Nad pidasid vastu, tulid võitjatena läbi. Kuid raskeimaks eksamiks osutus aeg. Nad ei jaksanud oodata. Sellistel puhkudel tekib vaimulik väsimus, sa oled väsinud ootamisest. Kaua võib ! Kaob mõtestatus, tulemusi ei ole näha. Jeesus julgustas kogudust, et kuigi neil oli jäänud vähe jõudu, nad siiski säilitasid Tema sõna oma südames. Viimse piirini, viimse hingetõmbeni pidasid vastu vaatamata kõigele.
Ära lase käsi longu, läbimurre tuleb, võit saabub peagi ! Jätka liikumist, isegi kui sa ei näe mingit edenemist. Vaata lõpptulemust, vaata tõotust, mille Jumal sulle andis.


Ilm. 3:
14 Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus:
15 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum ! 16 Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. 17 Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, 18 siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.

Laodikeia: laos tähendab ilmikud, maailma inimesed – need, kes kuuluvad selle maailma vürstile; dyke – õiglus, kohtuotsuse täideviimine.
Saabub aeg, kui sa liigud oma kutsumuses, oled asetunud oma kohale Kristuse ihus. Jumal laiendab sinu vaimulike maaalade piire. Sa muutud kaalukaks, avaldad mõju rohkemal või vähemal määral. Varem või hiljem nii juhtub.
Sageli koos sellega inimeste vajadused saavad täidetud. Tuleb rahaline edukus, vaimulik edu. Mida inimene teeb siis ? Kõik salajased igatsused, ihad, ajendid saavad ilmsiks, nö. kerkivad pinnale. Kuna nüüd on võimalus need ellu viia. Avatud uksed, uued võimalused, raha, edu teevad nähtavaks, mis on olnud tegelikult sügaval sinu südames. Jumal katsub paljud läbi ka rikkusega, mitte ainult vaesuse ja viletsusega. Jumal ütleb: Sa räägid, et mina olen sinu elu keskpunkt. Võta nüüd vastu hea sissetulek ning sa võid sellega tõesti teha, mida iganes soovid.
Kuhu sa investeerid selle sissetuleku ? Esile tulevad sinu tõelised südame igatsused.
Mis oli antud koguduse oht ? See oli edukas, heal järjel ka materiaalselt, pealtnäha oli kõik ilus, stiilne, jõukas. Inimesed võib olla ütlesid - hiilgav ! Vot see on alles tase ! Ning oht seisnes selles, et kogudus sai kaasa haaratud maailma vaimsusest. See vedas viltu nende fookuse, sihtmärgi. Nad panustasid oma finantse, oma vahendeid, oma aega selleks, et silma paista, pimestada pealtnägijaid, näidata, kui kõrge nende tase on. Meil on see, mida teil ei ole. Tuli üleolev ülbuse, uhkuse vaimsus, mis on Jumalale vastik.
Sellepärast Jeesus ütles neile: te arvate, et olete rikkad, olete nö. tehtud vennad? Vaimumaailmas olete null. Sest olete kaotanud kõige tähtsama fookuse –Minu ! Te unustasite, milleks ma panin teid sellesse linna. Jeesus ütleb äärmiselt rangelt – parandage meelt või ma sülitan teid välja. Selle maailma vaimsus, võistlus ja tõestamine kellelegi, et mina olen parem, mingid odavad nipid, kuidas ajada teistele puru silma – see on Jumalale jälkus. Ta ütleb, et sülitab sellised inimesed oma suust välja. Teisi sõnu – annab selle maailma vaimsuse võimusesse. Inimene saab selle maailma orjaks, sellest vaimsusest saab tema isand, isand, kelle ta on ise valinud. Milline sinu sissetulek ka ei oleks – suur või väike – kus on sinu süda ? Kas tõesti Jeesus jääb sinu kõige tähtsamaks elukeskmeks, kui sul on sidemed, rahalised vahendid, avatud uksed sinu unistustele ?
Seitsmes oht on selles, et mitte ära kaotada Jeesust sõltumata olukordadest. Kui kõrgele sind Jumal ka ei asetaks, kui kaugele ta sind ka ei juhataks.


Svetlana Ilnitskaja (Transformation Center, Seattle, USA)

30. juuli 2017

Apr. 17, 2017

REEDE

Mt 27, Mk 15, Lk 23, Jh 18:12-19:42

KÕIK ON LÕPETATUD!

 

NELJAPÄEV

Mt 26:14-75, Mk 14:10-72, Lk 22, Jh 13 , 17-18:27

Kui Vaikse Nädala kolmapäev oli vaikus enne tormi, siis Vaikne Neljapäev on juba täis väga kiiresti kujunevaid protsesse. Jeesus otsib oma jüngritega paiga, kus nad saavad rahulikult tähistada paasapüha. Jeesus murrab leiba ja jagab karikat, rääkides juba väga selgelt enda ohvrisurmast ja ka sellest, et keegi omadest reedab Teda. Pärast paasa söömist läheb Jeesus Ketsemani aeda palvetama. Tal on hirm ja Ta küsib Isalt võimalust, et „see karikas Temast mööda läheks.” Omades võimalust nö missioon lõpetada, valib ta siiski sõnakuulelikkuse ja eneseohverdamise tee. See on päev, mil Juudas viib oma plaani ellu ja juhib rooma sõdurid Jeesuseni ning Ta vahistatakse ning algab kurnav ja alandav ülekuulamiste jada ja kohtuprotsess. See on päev, mil ühe mehe enesekindlus sai hävitavalt purustatud. Peetrus, kes nii kindlalt uskus, et ta suudab jääda Jeesuse kõrvale, isegi kui kõik teised Ta jätaksid, reetis oma õpetaja lihtlabaselt inimeste ees.Tehes seda lühikese aja jooksul kolm korda. Alles kuke hääl avas ta silmad ja ta mõistis, et ta oli teinud äsja seda, mida ta oli tõotanud mitte iial teha.

Kõikidest nendest erinevatest sündmustest tahaksin ma täna tuua esile inimese nõrga loomuse. Meie tähelepanu all on Juudas ja Peetrus, kuid tegelikult jätsid Jeesuse keerulisel hetkel kõik. Vaid Johannesest on juttu, kui ta oli Maarjaga Jeesuse risti all. Meil on lihtne põlastavalt vaadata Juudaste ja Peetruste peale, kuni me leiame end ise teistest eraldatuna ennast vihkamas, kuna oleme kriisiolukorras Peetruse või Juuda kombel Jeesusele lihtlabaselt selja pööranud, oma pühalikke tõotusi mitte pidanud või kergelt öeldud ususõnu söönud. Ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane ja ilma tegudeta on usk surnud, kuid nii mõnigi kord saab Jumal meie tormakat iseenese tublidusele baseeruvat peetruslikku usuuljust kärpida vaid läbi selle, et ta viib meid olukorda, kus ta näitab meile, mis meie sees tegelikult on. Kukelaul ei ole karistus. Kukelaul on arm, et me taipaksime tegelikkust iseendast. Kui saatan juhatab meie mõtteid nii nagu ta tegi seda Juudase elus (kuulutades paratamattust), siis Jumala saadetud kuked laulavad meile Jumala armust. See näitab meile armu vajalikkust ja ainuvõimalikkust. Me kõik oleme oma inimlikus olemises need Peetrused, kuid vaatamata sellele ütleb Jeesus ülestõusmispüha hommikul: „Minge öelge seda ka Peetrusele!” See on uus arm igal hommikul.

 

KOLMAPÄEV

Mk 14:3-9, Mt 26:6-13,

Suure Nädala kolmapäeva kohta Piiblis kirjeldusi ei ole. Tõenäoliselt toimus ettevalmistus paasapühaks ja Jeesus viibis Betaanias Maarja, Marta ja Laatsaruse juures. On võimalik, et just sel päeval leidis aset Uue Testamendi suurim „raiskamine”. Just sellisena tundus vähemalt ratsionaalsele Juudasele Maarja emotsionaalne žest, mille käigus ta lõhkus alabasternõu ning valas Jeesuse peale kogu anuma sisu, milleks oli kallihinnaline nardisalv. Vanas Iisraeli traditsioonis oli tegu omamoodi põlvkondadevahelise kingitusega. Vanemad kinkisid reeglina oma abiellumise eas tütrele nõu salviga, mis oli mõeldud eeskätt surnute võidmiseks. Aga seda kasutati kosjarituaalides. Nimelt kui noormees tuli tüdruku kätt paluma, siis tõi tüdruk selle lõhnanõu ning purustas noormehe jalge ees, väljendades sellega oma nõusolekut.

Maarja tegu väljendas jäägitut pühendumist ja loobumist. Lisaks hetke tähendusele oli Maarja naiselikult spontaansel teol oma prohvetlik dimensioon, mida mõistis vaid Jeesus ise. Ta nägi selles Jumala poolset ettevalmistust Tema surmaks.

Kris Vallaton on ütelnud, et sa võid tuua ohvri, kuid mitte armastada. Aga sa ei saa armastada ilma ohvrit toomata. Nii ei otsi Jumal mitte meie ohvrit vaid meie südant.  

TEISIPÄEV

Mt 21:23–24:51, Mk 11:20–13:37, Lk 20:1–21:36 ja Jh 12:20–38.

Tänase päeva tekstid sisaldavad peamiselt Jeesuse ja kirjatundjate vahelist vestlust, mis on Piiblis pealkirjastatud enamasti Jeesuse kiusamisena variseride poolt. Variserid esindavad siin ühte inimtüüpi, kellel on kogu aeg ohtralt küsimusi. Nad tulevad teenistusele ja neil on küsimused. Nad suhtlevad inimestega ja neil on küsimused. Need on inimesed, kes ei tee kuigi palju. Nad ei tule kaasa pajude asjadega, sest neil on küsimused. Tegelikult pole tegu siira sooviga midagi teada saada, vaid hoopis väljakujunenud arusaamadega, millele otsitakse kinnitust teistele selle kohta küsimusi esitades, et siis selle käigus oma tõde presenteerida. Variserid küsisid, et Jeesust nurka suruda. Neil oli oma versioon Jeesusest juba väljakujunenud. 

Nii loodavad nad Jeesust kimbatusse ajada ka küsimusega suurimast käsust. See pidi olema küsimus, millele ei saa vastata ilma pühakirjaga vastuollu minemata. Jeesuse vastus röövis aga neilt kõik relvad: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See on suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid!” (Mt 22:34-40)

Me võime seaduses näha käsku ja keeldu. Jeesus nägi selles armastust. Kes on need, kes mind armastavad? Need, kes peavad minu sõna. Kogu Suure Nädala ja terve Jeesuse maapealse eksistentsi märksõna oli armastus. Armastus pani Teda loobuma taeva aust ning muutis Jeesuse sõnakuulelikuks kuni surmani. Nii ei rahuldu Jeesus suhtes inimesega ainult püüdliku käsutäitmisega, vaid ta igatseb, et meie suhe Temaga võiks olla võrreldav esimese armastusega. Selle juurde kutsub Ta kogudust taas ja taas tagasi pöörduma. 

 

ESMASPÄEV

Mt 21:12–22, Mk 11:15–19, Lk 19:45-48, Jh 2:13-17

Suure Nädala sündmused on ääristatud Jeesuse meelevalla demonstreerimisega. Jeesus sõidab Jeruusalemma kuningana. See oli hetk, kui Jeesus oleks võinud jõu ja suurte rahvahulkade poolehoidu ära kasutades ellu rakendada mingi oma agenda (luua rahvusliikumine, planeerida mäss...). Jeesus valis alistumise tee. Tänase päeva tekstides näitab ta aga oma meelevalda. Ta puhastab templi rahavahetajatest ja neab viljatu viigipuu. See pani varisere ja kirjatundjaid küsima: „Mis meelevallaga sa seda teed? Kes sulle annab selle meelevalla?” Selles kontekstis Jeesus sellele küsimusele ei vasta, kuid enne oma lahkumist taevasse ütleb Ta oma jüngritele : „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:18-20)

Isa andis Jeesusele meelevalla ning see hoidis Teda tegemas vaid seda, mida Ta nägi Isa ees tegemas ja rääkimas seda, mida kuulis Isa ees rääkimas. Jeesuse meelevald oli sõnakuulmises ja alistumises. Nii toimib see ka meie elus. Jeesus on andnud selle meelevalla otsekui teatepulgana edasi oma kogudusele. Alistumine Jumalale ning Tema tahtes käimine vabastavad ka meie elus meelevalla tuua esile taevane tahe siin maa peal.

 

Feb. 22, 2017

Mõned kuud tagasi ühel eestpalve teenistusel Jumal näitas nägemuse. Seal oli org ning orus kaevud. Need olid elutud, täis kõiksugu sodi ja rämpsu, pragunenud, pealt kaetud samblaga. Ammu mahajäetud, kuivad, tühjad kaevud, elu nendes ei olnud.

Ma küsisin: „Issand, mis kaevud need on ? Mis nad endast kujutavad ? Miks need on sellises nukras seisus ?“

Jumal juhatas mind kirjakoha juurde

Ülemlaul 4:12, kus Jeesus pöördub oma Pruudi poole:

Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut!

Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.

Ta selgitas, et kunagi need kaevud olid rohuaias, varjul kõigi eest. See oli koht, kus Ta lähedaselt, intiimselt suhtles oma mõrsjaga. See oli sügavate suhete paik, kus Peig palest palgesse kohtus oma lastega, oma pruudiga.

Kuid mingil põhjusel inimesed ei suutnud hoida, säilitada neid kaevusid, seda allikat. Nad lasid vaenlasel teha allikad tühjaks. Ja praegu on need inimesed seest tühjad. See puudutab eelmist hooaega, mida me läbisime. Hooaeg ei olnud kergete killast. Kes vähegi püüdis hoida sidet Jumalaga, minna Talle lähemale, ronida mäkke – kõik võisid kogeda, et see oli üks raskemaid ajajärke, mida me üle elasime. Mitte ainult kogudustes, aga ka isiklikus elus. Rääkides inimestega ja ise tundes seda võin öelda, et kunagi varem pole sellist turmtuld ja tormi olnud minu elus. Peatamatu sündmuste ahel, kus sinu vastu on tulnud tohutud jõud, et sind eksitada, pidurdada, lammutada, hävitada, laiaks litsuda.

Ma mõistan, et oleme jõudnud uude hooaega ja ei tahaks vana kraami välja kiskuda, taas rääkida sellest. Kuid Jumal suhtus sellesse niivõrd tõsiselt ja ütles, et kui minu lapsed ei klaari neid vanu asju ära, siis nad ei saa liikuda edasi uude aega, mis on juba käes.

Niisiis ma nägin neid kaevusid ja edasi Ta selgitas:

Need on minu lapsed, kelle allikad olid kinni aetud, võitluste ohvrid. Nende kaevud ei olnud piisavalt süvendatud ja valvatud. Ning kui tuli kuivus, tulid katsumused, siis nad väga kiirelt kuivasid ära, kuna ei olnud piisavalt sügaval minus.

Ma lasin tulla raskused, et minu lapsed katsuksid ennast läbi, millisele alusele nad ehitavad. Liivale ehitatud hoone ei suuda jääda seisma juba esimese tormi ajal. Kuid kes ehitab kaljule, isiklikele sügavatele suhetele Minuga, need ei kõigu iial. Ma lasin tulla tormid mitte selleks, et mu lapsed murduksid, vaevleksid valu käes, vaid et nad katsuksid läbi oma aluse ja süvendaksid oma kaevusid.

Pidevalt kantslist ja palvetes räägitakse – pange tähele, et teil oleks isiklik osadus Jeesusega, minge sügavamale isiklikes suhetes Temaga ! Neil inimestel, kes ei pööranud sellele tähelepanu, oli kõige raskem katsumustes. Me arvame, et uus hooaeg tähendab lõdvestumist, kergemat vastupanu, me lihtsalt ujume ja naudime. Jah, tõsi, tuleb uus sügavam tase. Aga peagi tuleb aeg, kui on vaja jälle liikuda uuele tasemele. Me jätkame mäkke ronimist. Me ei ole veel tipus. Oleme teekonnal tipu poole. Me oleme roninud kõrgemale, läbides võitluse elu ja surma peale. Kurjuse jõud üritasid meid kõigi vahenditega peatada, nii koguduses kui isiklikus elus, koguni ülemaailmse koguduse tasemel. Et me ei jõuaks uuele tasemele, kus on suurem autoriteet (mõjuvõim), suurem vägi ja kaal meie sõnadel. Saatan püüdis teha kõik, et seda vältida. Sellepärast koguaeg me hüüame: ehitage suhteid Jeesusega ! Sest kui tuleb kuivus – ja see tuleb igal juhul enne igat tõusu – suhe Jeesusega on ainus, mis võimaldab sul vastu pidada ja tulla võitjana välja. Mida kõrgemale mäkke tõused, seda vähem inimesi tuleb kaasa. Sest hind on soolane, võitlus on karm. See on enese salgamine, oma ambitsioonidest lahti ütlemine.

Eelmisest hooajast paljud väljusid haavatutena. Sest kõik see, mis sadas kaela, tõi kaasa suuri kaotusi, paljud kannatasid suhete katkikärisemise pärast lähedastega, igal ühel olid omad rõhumised, valud. Tekivad olukorrad, mida ükski inimene (ka vaimulik) ei suuda ega oska sulle seletada. See on nii isiklik, et lahendada saab ainult kahekesi – sina ja Jumal. Ja inimesed, kelledel ei ole sügavaid isiklikke suhteid Jeesusega (mitte üksnes see, mida sa kuuled jutluse või palve kaudu), ei suuda mõista, ära tabada, mis täpselt toimub, kus nad hetkel on. Siis nad haavuvad, on inimeste peale solvunud, pettunud, kibestunud. Inimesed süüdistavad Jumalat, miks on nii raske, miks see on minu elus. Paljud arvavad, et see on karistus nende eksimuste, pattude eest. Osad arvavad, et inimesed on nende suhtes vaenulikud, nad süüdistavad teisi inimesi. Lõpuks kaotavad mõtte ja fookuse, mida Jumal tahtis näidata mingi olukorra kaudu. Sest olukorrad on erinevad. Ja mitte ükski inimene ei saa aidata, ainult Jumal. Inimesed jäävad kinni vanadesse asjadesse ega saa liikuda edasi oma taagaga.

Osad ei usaldanud oma isiklikku suhet Jumalaga, nad ei suutnud uskuda, et võivad Jumalalt otse isiklikult saada vastused. Ja pöördusid abi saamiseks teiste inimeste poole. Kuid inimesed on ebatäiuslikud. Meile sageli tundub, et keegi teine kuuleb Jumala häält paremini, kui me ise. Me alati alahindame ennast. Ja kui me kahtleme või kahtlustame midagi või ei saa täpselt aru, siis jookseme inimese juurde ja küsime tema arvamust. Tema muidugi ütleb oma arvamuse oma vaatevinklist. See lööb küsija enda fookuse viltu. Ja pärast, kui midagi juhtub, tekib segadus, pettumus. Selle asemel tuleb kaevata oma kaevu sügavamaks.

Edasi rääkis Jumal: Mina olen elu allikas. Ja see, kes Minust joob, mitte ainult ei pea kunagi tundma janu, vaid joodab teisi. Sest mina annan Elu ülirohkesti. Olen hea Isa. Tahan terveks ravida oma lapsed eelmiste tormide kahjustustest.

Kas me tahame või mitte, aga Jumal lubab tulla tormidel meie ellu. Igal uuel sügavamal tasemel katsutakse läbi meie alus. Sest oleme inimesed. Täna me võime olla alandlikud, puhaste motiividega. Kuid homme miski tuleb meie ellu, midagi suuremat on meile usaldatud, - ja meie motiivid võivad järsult muutuda. Meie alus, meie soovid võivad järsku muutuda. Sellepärast enne, kui Jumal lubab sul edasi liikuda, tõusta järgmisele tasemele, tuleb sinu ellu midagi, mida sa ei taha, mis sulle ei meeldi. Mida kõrgemale mäkke me tõuseme, seda tõsisemad tormid meid ees ootavad. Kuid ka vägi ja võim muutub tugevamaks, meelevald muutub tõsisemaks Nagu Jeesusel, kui ta käskis tormi ja torm vaibus. Samas ka vastupanu kasvab, kurjade vaimude jõud, mis tuleb sinu vastu, muutub tõsisemaks. Sellepärast ikka ja jälle tuletame meelde isiklikke suhteid Jeesusega. Ärge vaadake, kuidas keegi elab, mida keegi omab. Kellel on millised jutlused, millised ilmutused, milline mõjuvõim. Olete vaid Sina ja Jumal. Sina ja sinu isiklik suhe Temaga. Kui sa sellega ei tegele ise (mitte pastori, mitte ülistaja ega kodugrupi juhi kaudu), tuleb järjekordne torm ja sind uhub minema. Võib olla sa pidasid vastu kuni selle ajahetkeni, kuid teekond ei ole veel lõppenud ja on vaja tõusta kõrgemale, liikuda edasi. Väest väesse, aust ausse. Ning tormid muutuvad tugevamaks.

Jumal ei kavanda, et kellestki saab ohver, et keegi jääb pettunuks, käib pidevas valus, kannab endas kibedust.

Jumala plaan on, et kui tuleb maavärin, siis meie hoone vundament oleks läbi proovitud, millele me ehitame, millel me seisame, kelle peale loodame, keda otsime, kelle sõna meile korda läheb. Et läbi katsuda ja vajadusel korda teha (korrigeerida). Mitte selleks, et sa oleksid ohver ja sind peab taastama pikka aega. Kõik juba liiguvad edasi uuele tasemele, annid kasvavad ja laienevad, aga sina käid oma pagasiga ja ei suuda otsustada, kas andestada või mitte.

Sellepärast Jumal nii tungivalt rõhutas seda sõnumit. Kuigi me oleme valmis liikuma uude hooaega, siis Tema ütleb: „Pea hoogu, enne peate oma kaevud korda tegema. Ma ei saa valada katkisesse, elutusse, kuiva kaevu oma uut värskust.“

Kui sa tunned täna, et oled justkui oma eksami läbi kukkunud, midagi ära rikkunud, saanud kaotuse osaliseks, siis just sinu poole pöördub Jumal täna selle sõnumiga. See pole kadunud. Jumal soovib tervendada, taastada, elustada sinu kaevud. Ta tahab sind tarvitada, tahab, et sa astuksid uuele tasemele, ta tahab sind kaasa võtta. Ei ole nii, et läbikukkujad jäävad siia, oma kaotusse, aga lemmikud tulevad kaasa. Jumal niivõrd armastab igat ühte, Ta on valmis pidurdama, peatama sündmused, et oodata ära need inimesed, kes vajavad tervendamist, parandamist, taastamist. Ta soovib, et me kõik võiksime siseneda uude. Ta ei soovi kedagi jätta parda taha, kedagi kaotada. Kuid see sõltub sinust, kas sa oled valmis, kas sa tahad oma asjad korda seada, kas oled nõus kaevama sügavamale. Tema ootab, kuid mitte igavesti. Tal on suur plaan, lõikus, mis ootab samuti meie järgi.

Jumal ütleb: „Ma tahan puhuda elu seiskunud kaevudesse, täita need elava veega. Ma anun oma lapsi, et nad ei jooks valedest mürgitatud allikatest, mis toovad surma ja hävingut.“

Teate, miks meie allikad kuivavad ? Me ise suretame need. See, mis oli kunagi rohuaias varjul naudinguks, millest sai juua, see oli puhas, püha, reserveeritud ainuüksi Tema jaoks. Kui me lubame igasugust mustust meie ellu, vaenlane tuleb ja mürgitab meie allika, meie kaevu. Juba vanas Iisraelis oli vaenlaste taktika see, et kui tuli sõjavägi ja hakkas vallutama linna, kui taheti surmata kõik elanikud, siis kõige esimese asjana enne rünnakule asumist visati mürki veeallikatesse, mürgitati kaevud. Et inimesed sureksid janusse, et neil ei oleks ligipääsu puhta vee juurde. Et elanikud sureksid välja sel moel ja allesjäänud saab tappa.

Kui me ei hoolitse oma rohuaia eest, ei kanna hoolt oma kaevu, oma allika eest, siis tuleb vaenlane ja mürgitab selle allika. Jälgi ennast, mida sa vaatad. Milliseid saateid jälgid, milliseid ajakirju ja raamatuid lehitsed, millistel interneti lehekülgedel käid, milliste inimestega suhtled, kus sa oma aega veedad. Kõik need väiksed asjad võivad tasahilju mürgitada sinu kaevu. See hakkab kuivama, ei anna enam värsket vett. Palume Jumalat, et Ta selle mürgi meie seest lihtsalt hävitaks.

Jumal hüüab oma laste poole: „Käige puhtuses ja pühaduses ! Sest Mina olen puhas ja püha.“

Pane tähele, millised sõnad lähtuvad sinu suust, millist infot sa kuuled, mida vaatad, kus viibid. Me peame panema ringkaitse, igale küljele tara, et takistada vaenlast mürgitamast meie allikat. Kui allikas on mürgitatud, side Jumalaga katkeb. Tekivad „prussakad“- keelepeks, kahtlused, umbusaldus, ükskõiksus, andestamatus, ärrituvus, kurjus. Varem sa armastasid kõiki, olid valmis kõiki kallistama, aga nüüd tuled kohale ja ei kannata oma venda silmaotsastki. Miks ? Sest keegi pani mürki. Tuli vaenlane ja märkamatult mürgitas. Pärast kaob janu, nälg, igatsus, mõte (milleks see kõik)...

Kõigele eeltoodule on olemas kinnitused Piiblist. Sageli räägitakse Aabrahamist, Joosepist, Jaakobist, kuid täna loeme Iisakist. Jumal juhtis tähelepanu just tema elule. Iisak kaevas uuesti lahti kinniaetud kaevud, mida oli ehitanud tema isa Aabraham ja milled vilistid kinni ajasid. Iisak oli just see mees, kes need uuesti lahti kaevas.

1.Ms. 26:

12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16 Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!”

17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud;

Enne, kui Iisak läks Gerari orgu, lahkus ta maalt, kus oli elanud tema isa Aabraham. Kui vaadata mõni peatükk varem, siis just selle maa kohta andis Jumal tõotuse Aabrahamile põlvkondadeks ette. Siis aga tuli nälg sellele maale.

Igal ühel meist on olnud elus aeg, kui tuli Jumalalt värskus. Vahet pole, kus see sind tabas. Sa kogesid tugevaimat ligiolu oma elus. Sa ärkasid Tema nimega huultel, sa uinusid ülistades, sa käisid Tema üleloomulikus ligiolus, sa ei suutnud Piiblist isu täis lugeda, kõikjal kõnetasid inimesi, rääkides neile Jumalast. See ei lahkunud sinu juurest. Siis aga tuli sellel maal nälg. Üks etapp lõppes, sa hakkasid kasvama.

Ning Jumal juhatas ta Gerari orgu. Tõlkes tähendab see ajutist asupaika. See polnud koht, kus Iisak oleks pidanud kanda kinnitama ja elama igavesti. Võrdlusena võib öelda, et sa liikusid sellesse eluetappi, kus sul on vaja tegeleda nende kaevudega, mida ei suudetud alles hoida, kaitsta. Iisak jõudis sellesse kohta, kus tal oli vaja kaevud uuesti lahti kaevata, taastada, üles ehitada. Me peame kogudusena oma kaevud korda tegema. See hooaeg pole igavene ja meist sõltub, kui kaua me siin peatume. Aabrahami ajastu oli see, kus Jumal vabastas tõotuse. Jumal andis võimsad, üleloomulikud ilmutused sinu saatusesse, mingi isikliku ilmutuse, unistuse, prohveteeringu, näitas, kellena Ta sind näeb, kuhu juhib. Seejärel tuli Iisaki aeg, kus sa lihtsalt pead elustama need kinni maetud kaevud, selle unistuse, mille kurat üritas tappa, varastada, hävitada, välja kiskuda sinu elust. Tõotused, mis olid antud Aabrahamile, need kaevud – kurat ajas need kinni. Tol ajal, kui elas Iisak, olid kaevud perekonna vara, perekondlik väärtus. See polnud lihtsalt nii, et kaevasid augu ja vesi valgus sisse. Kaevu ehitamine nõudis väga peent meistritööd, mida igaüks ei osanud. Meie päevil see oleks läinud väga palju maksma. Iisak pidi vaenlaselt tagasi võtma oma pärandi, mis oli varastatud ja rüüstatud.

1.Ms.26:

18...ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: „Vesi on meie oma!” Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

Pane tähele, nad kaevasid kaevusid, kuid vett seal sees veel ei olnud. Nad lihtsalt vallutasid oma ala tagasi. Seda me tegime oma eelmises hooajas – vallutasime tagasi oma järgmist maaala. Meil käis nähtamatu sõda, millest teadis vaid see, kes selles sõjas ise oli. Eesek tähendab konflikti ja Sitna vaenulikkust.

Jumal ütles varem Iisakile: „Ära mine tagasi Egiptusesse, vaid just nimelt Gerari (ajutisse asupaika).“

Ajutine kuivuse, ülemineku periood ei saa kunagi olema pehme, siidine ja meeldiv. Sa põrkad kokku vastuseisuga, konfliktidega. Tulevad esile inimesed, kes astuvad üles sinu vastu, süüdistades sind tegudes, mida sa pole teinud. Nad seostavad sind mingite asjadega, millega sul tegelikult pistmist ei ole, mis on juhtunud sinu tahtest sõltumata. Nad hakkavad sind süüdistama ja etteheiteid tegema. Tihtipeale on meie viga see, et me anname sellele survele järele, me ise hakkame uskuma neid valesid ja samastame ennast nendega. Mitte selle tõotusega, mille Jumal meile kunagi näitas.

Kui Iisak võitles enda valdusesse need kaks kaevu, siis enam ei olnud vaidlusi. Jumal lubas tal liikuda edasi. Iisak ei löönud käega, et ahh, liiga palju tööd nende kinniaetud kaevudega, lähen teen mujale uued. Vaid ta pidi kõigepealt need kaks kaevu tagasi võitma. Ja alles siis sai liikuda ja kaevata uues kohas.

1.Ms. 26:22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: „Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.”

Nüüd lõpuks oleme jõudnud kohta, kus saab kergendusega hingata. Oleme võitnud tagasi oma pärandi. Vaenlane nägi et me pole kerge saak, meid paljaste kätega ja võta. Nägid ka need, kes alguses Iisaki omalt maalt välja ajasid. Nägid nii inimesed kui ka vaimumaailm. Ning Jumal laiendas Iisaki soo piire. Sa võid märgata oma elus, kuidas sinu juurde tulevad inimesed, kes varem sinust eemale hoidsid. Jumal laiendab ka sinu piire. Ning seejärel ilmub Ta sulle isiklikult.

1.Ms.26:

23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl...

Iisak läks tagasi sellesse paika, kust ta varem oli lahkunud.

Beer-Seba tõlgitakse kui „lepingu kaev“ või „seitsme kaev“.

Kui sa oled oma kaevudega ühele poole saanud, toob Jumal tagasi need tõotused, ilmutused, prohveteeringud, mille täitumist sa võib olla oled oodanud 5, 6, 7 aastat. Selles kohas sa näed, kuidas ilmutused hakkavad saama tõeks, need lähevad täide. Sest selle koha nimi on „lepingu kaev“.

Mida kujutab endast „seitsme kaev“? Mitu vaimu on Jumalal ? 7. See on Jumala enda sümbol. Jumal isiklikult tuleb nii võimsalt sinu ellu, et sa seisad ja vaatad, kuidas tõotused täituvad sinu elus. Sa ei jää igavesti pusima maetud kaevudega. See on ajalõik, milles sa pead oma asjad korda ajama, mille sa pead läbima enne, kui Jumal laiendab sinu piire ja tuleb nii võimsalt oma ligioluga kohale, et kõik ümberringi näevad ja kellelgi ei teki isegi küsimust – Jumal on sinuga.

See, mida Jumal rääkis Iisakile, võta omaks, sest Jumal räägib täpselt seda sama sinule täna. Vaatamata sellele, millest sa varem oled pidanud läbi minema.

1.Ms.26:

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.”

25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealik Piikoliga.

27 Aga Iisak ütles neile: „Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!”

28 Ja nemad vastasid: „Me näeme selgesti, et Issand on sinuga. Seepärast me ütleme: Olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!”

30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: „Me leidsime vett.”

33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

Pane tähele, et need inimesed, kes katkestasid sinuga suhted, ei vastanud võib olla sinu telefonikõnedele, ei teretanud, tulevad äkki tagasi ja otsivad lepitust.

Pane tähele, et sulased ei jäänud niisama mõnulema, vaid kaevasid edasi. Ja nad leidsid vee!

Kui sa oled läbinud oma ajutise asupaiga, kõrbe, siis sa leiad oma vee. Jumal juhib sind tagasi nende ilmutuste juurde, mis ta kunagi oli sulle andnud. Sa näed, kuidas sul saab olema veeallikas, mis kunagi otsa ei lõpe.

15.01.2017

Svetlana Ilnitskaja (Transformation Center, Seattle)

Oct. 4, 2016

Ühe tuttava pastorist sõbra lapsed küsivad aegajalt isa käest, et kas ta on oma puudest lahti saanud. See pastor tegeleb nimelt küttepuude valmistamise ja müügiga. Sõnademäng, mis tekitab palju nalja.

Mõistan, kui Sa oktoobrikuu "Misjonilehte" kätte võttes ja pastori rubriigi pealkirja lugedes veidi kulmu kergitasid. Puudega...?

Viimase  Misjonilehe intervjuu on Lätis erivajadusega inimestega töötavate misjonäride Evelyn ja Kaspars Apinisega. Lugedes ja kuulates Evelyni vastuseid minu küsimustele, pani see mind mõtlema meie iga ühe puude või erivajaduse üle.

Me kõik tahaksime olla täiuslikud ja kuuluda täiuslikku kogudusse. Kas pole nii? T egelikkus on veidi teistsugune. Me keegi pole täiuslikud ja ei ole olemas täiuslikult toimivat kogudust. Isegi eemalt kõige säravamana tunduvad inimesed ja teenistused peidavad endas vähem või rohkem probleeme, võitlusi, suhte sasipuntraid, vääritimõistmisi, allumatust, haavumisi ja muud sarnast. Kahjuks on see nii. Ja põhjus on selles, et me kõik oleme erivajadustega. Kõik. Üks on emotsionaalse erivajadusega, teine on vaimuliku, kolmas füüsilist laadi erivajadusega. Ehk me vajame kõik erinevat lähenemist. Me oleme erineval kaugusel oma liikumisdistantsil ja meie jaoks töötavad ja toimivad erinevad lahendused. Ja Jumal teab seda.

Aina enam mõistan, kui puudulik on kristlaste kõige sagedasem reageering probleemidele - ma palvetan selle pärast. Või nõuanne veel rohkem uskuda või olla rõõmus ja rahulik. Sageli kannab see sõnumit, et ma ei viitsi või ei oska selle probleemiga tegeleda. Loomulikult ongi olukordi, kus me ei oska ega saagi midagi muud teha kui palvetada. Kuid see ei peaks olema koguduses standard.

Kas ma vähetähtsustan palvet ja Jumala väge? Ei! Ma näen ja tean, et on asju, mis muutuvad ainult läbi üleloomuliku puudutuse. On asju, mis vajavad üleloomulikku puudust ja lisaks probleemiga väga süsteemset tegelemist. Lahenduste ja muutuste esile tulemine võib seejuures võtta kaua aega. Ja siis on erivajadused, mis vajavad samuti üleloomulikku puudutust, kuid mis ei pruugi muutuda.

Loomulikult on Jumalal kõik võimalik. Loomulikult ei saa me mitte millegi kohta ütelda, et see on nii ja nii see jääb. Jumalal on kõik võimalik, kuid on asju, kus me vajame Jumala puudutust, et koos selle erivajaduse või puudega elada.

Nii mõnegi inimese elus on see erivajadus (haigus, harjumus, iseloomujoon...) saanud elu nii keskseks teemaks, et ta näeb ainult seda puudust. Ta ei näe armu, ta ei näe õnnistusi, ta ei näe Jumala imesid enda ees ja taga.Ta näeb ainult seda, et tal on probleem. Paulus oli ängistuses, kui ta hüüdis korduvalt Jumala poole: "Miks mul see vai peab ihus olema?" Mõned usuvad, et see oli haigus, teised, et Paulus räägib siin tagakiusust. Vahet ei ole. See oli midagi, mida ta tundis oma erivajadusena ja ta tahtis sellest vabaneda. Ta tahtis elada, nagu normaalne inimene. Kuid Jumal ütles, et sulle saab küllalt minu armust.

Sulle piisab, et ma puudutan Sind Sinu erivajaduses. Ära keskendu oma vajadusele, keskendu minule. Miks see oluline on?

Kui me täna takerdume oma tervise küsimusse ja see paneb meid Jumalas kahtlema ning Jumal muudab meie olukorda, siis homme me takerdume suhteprobleemidesse ja palume taas, et Jumal seda muudaks ning hakkame Tema armastuses kahtlema, kui asjad ei muutu meie arusaamist mööda. Kui sealgi Jumal tuleb ja muudab olukorrad, siis komistame me ülehomme mingi muu erivajaduse otsa ning meie ellu jäävadki samad või erinevad vajadused tulema, mis meid pidevalt Jumalast lahutavad ning meid kuristikku paiskavad. Meie ise jääme aga muutumatuks.

Kui Jumal meid aga meie erivajaduses puudutab nägema T eda, kui T a annab meile silmad, südame ja väe mõista, et kõik on Tema käes ja kõige tähtsam ei ole meie olukordade muutumine vaid meie südame muutumine, siis alles leiame ennast rajatuna Kaljult. Paigast, kus meil piisab Jumala armust. Isegi keset valusid või keset arusaamatuse torme.

Ära karda mõtelda endast kui erivajadusega inimesest. Sa oled seda. Mina olen seda. Mõnel paistavad need rohkem välja, teisel vähem. Aga igaühe vajdused on Jumalale suurepäraselt teada. Ära ehmata, kui Sa avastad enda kõrval erivajadusega inimesi. Jumal saab nii sinu kui temaga hakkama. Me kõik vajame Jumala armu ja puudutust oma puudustes ja puuetes. Kas siis selleks, et need puuded muutuksid või selleks, et koos nendega järgmine miil astuda. 

Apr. 29, 2016

Ma usun, et me kõik oleme kogenud, või vähemalt näinud, vähemal või rohkemal määral ebaõiglust, ebaausust ja ülekohut. Televisioonis on lausa saatesarjad, kus antakse võimalus viimase meeleheitliku sammuna tuua tüliküsimused avalikkuse ette, lootes selle kaudu leida mõistmist ja püüdes tuua päevavalgele teise poole ebaõiglus või juriidiliselt korrektne kuritegelikkus. Leevendus on ju seegi, kui keegi kannatajaga nõustub: jah, Sinuga käitutakse ebaõiglaselt ja ülekohtuselt.

Tõenäoliselt oleme me isegi olnud kellegi suhtes ülekohtused. Vahel tahtmatult, kuid teinekord täiesti teadlikult, kuid leides sellele enda jaoks piisavalt asjaliku põhjenduse.

Piibel on ülekohtu osas küllaltki printsipiaalne.

Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? (1.Kor. 6:9)

Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda. (Ii 4:8)

Niikaua kui nad pattu ei teinud oma Jumala ees, oli neil hea põli. Sest nendega on Jumal, kes vihkab ülekohut (Ju 5:17)

Ma usun, et see pole meile üllatus. Jumal vihkab ülekohut. Eriti kui see on maskeeritud religioossuse või võltsvagaduse taha. Inimese kurjus ja isekus on kavalad, need püüavad end peita nii, et inimene hakkab ise ka usukuma, et ta ei ole ülekohtune.

Jesaja 58. peatükis küsib Jumala rahvas, miks Jumal nende paastumisele ja Tema otsimisele ei reageeri. Prohvet kirjeldab, kuidas Jumala rahvas otsib Teda päevast päeva ja tahab teada Tema teid. Kuidas Jumala lapsed igatsevad Tema ligiolu, kuid midagi ei juhtu. Miks? Sest vaatamata kõigile nende vaimulikele tegevustele (pühad rituaalid, palvemaratonid, paastuajad, ülistusteenistused, evangeelsed koosolekud, Püha Vaimu teenistused jms) ollakse südametud, oma õiguse tagaajajad, isekad, hoolimatud ja ülekohtused.

Js 58:6-7 Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?  Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?

 Vahel me muutume nii „pühadeks”, et me kaotame heas mõttes inimlikkuse. Me oleme oma pühade eesmärkide nimel valmis tapma. Ajaloo jooksul on tehtud seda füüsiliselt, aga täna me tapame inimesi sageli oma südametusega. Mis kasu on naabrile kuulutamisest, et Jumal armastab Teda, kui me oleme tema suhtes jäigad ja järeleandmatud. Kui me peame vimma ja püüame kätte maksta. See on koht, kus parem jäta mainimata, et sa oled krisltane. See ainult määrib Jumala nime.

Me võime kristlastena olla koguduses vaimustatud Jumala tööst ja meile võib meeldida Jumalat otsida. Me võime korraldada ülistuspäevi ja palveöid, kuid olles seejuures ebausaldusväärsed, hoolimatud näljaste suhtes, anname piltlikult öeldes „jalaga tagumikku” nendele, kes meile ei meeldi või on meie jaoks ebamugavad. Kui me pitsitame, sildistame ja paneme inimesi avalikku häbiposti, siis ütleb Jumal, et sa võid jäädagi otsima minu palet. Sa võid igasuguseid asju ette kujutada, kuid see, millega te tegelete, ei ole minu otsimine. Tõeline paast on...

Jumal vihkab ülekohut. Ülekohus ja Jumala otsimine ei saa üheskoos käia. Varem või hiljem me oleme teelahkmel, kus Jumala vaim kutsub meid meelt parandama ning eirates seda kutset, sünnitame ja kasvatame endas üht suuremõõtmelist variseri. Variseri, kes on valmis Jumalale alluma vaid enda väljamõeldud moel ning kes peidab enda mässulisust ja sõnakuulmatust püha vaimuliku riietusega.

Ma usun, et keegi ei vaidle sellele vastu, et ülekohus on halb. Raskem on seda ülekohut märgata iseenda elus. Kui me aga tahame siiralt käia koos Jumalaga ja Tema tahtes, siis küll Tema meile seda ka ilmutab, kui me kusagil ülekohut teeme.

 Mida teha, kui meie vastu ollakse ülekohtused?

Ühelt poolt on selge, et me ei pea olema kellegi jalamatid. Me ei pea laskma omal nahka üle kõrvade tõmmata. Paulus oli oma õigusest teadlik ja nõudis rooma kohut ja ta oli õigusorganitele parajaks pinnuks, sest ta teadis oma õigusi ja ka meie ei pea olema ses osas lollid.

Kui röövel meie ukse taha tuleb, siis me pole kohustatud alandlikult kõik talle andma. Andes ühe kuue asemel veel kaks, et olla eriti kristlik. Ja kuigi meie ülipüüdlikkus tahaks röövlit aidata ka naabri juurde sisse murda, ei oota Jumal sellist „alandlikkust ja armastust”. See ei ole, mida Piibel meilt ootab. Kui kedagi kiusatakse tänaval, siis on loomulik, et me sekkume ja püüame kiusatavat aidata. Kui meie lähikondlase suhtes ollakse silmnähtavalt ülekohtused, siis me püüame aidata. Kuid sageli tekivad olukorrad, kus seadus annab õiguse teisele poolele (kes meie silmis on ülekohtune). Eriti koguduse kontekstis on sagedased suulised kokkulepped, mis on unustatud või on aja jooksul tekkinud erinevad tõlgendused. Ja nüüd oled sina jäänud selle ülekohtu alla. Sa tunned, kuidas sinu või su lähedaste suhtes ei olda ausad ja õiglased. Mida teha? Kas ajame nui neljaks oma õigust? Kas võtame oma pühaks kohuseks ülekohtutegijate korrale kutsumise? On perioode, mil me palvetame ja imestame: „Kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?” (Nl 3:36)

Üldine Piibli hoiak on see, et Sinu süda on olulisem kui õigluse taastamine. Sinu süda on olulisem. Sinu igavene võit on olulisem kui see hetkeline maapealne õigluse saavutamine, millega sa vigastad oma vaimu. Psalmist ütleb: „Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut,” (Ps 37:1)

Ka 1. sajandil oli inimeste vahel probleeme. Ka koguduses. Ja mõned kristlased ei suutnudki omavahel selgusele ja kokkuleppele jõuda ja pöördusid ilmaliku kohtu poole. Siin annab Paulus väga selget nõu ja palub: „Juba see on halb, et te käite kohut üksteisega. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Miks te pigem ei lase enesele kahju teha?” (1.Kr 6:7)

See on nõuanne, mis ei arvutu kuidagi selle maailma reeglite ja arusaamade järgi. Parem laske endale kahju teha. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Selliseks suhtumiseks me ei tunne väga Jumala juhtimist. Nii me leiame mitmeid vaimuliku alatooniga põhjendusi, kuidas inimesed peavad teada saama, kellega on tegu (meie suhtes ülekohtune) ja kuidas ta läheb oma ülekohtus aina suuremaks, kui mina seda asja ei lahenda. Nii võetakse oma pühaks missiooniks kellegi paika panemine.

Tegelikkuses süvendame me sellega eneses pead tõstvat hukkamõistu, kibedust, andestamatust ja pikemas perspektiivis paadumust. Sellise reageeringu tulemusel ei saa muudetud ülekohtune pool ega austatud Jumal. Tõenäoliselt saab häbistatud vaid kogudus ja Kristuse nimi ning mürgitatud meie süda.

Kui meie elus on esikohal oma õigus – siis on meil kõigest muust ükskõik ja me nõuame seda, mis iganes vahendite ja mis iganes hinnaga. Kui meie elus on esikohal Jumal, siis oleme valmis pigem kannatama kahju, kui kahju tooma Tema riigile.

Piiblis on üks suurepärane näide omakohtust ja sellest, kuidas suur jumalamees (sellel hetkel veel ise sellest mitte teadlik) otsustas olla „õiglane” ja lõpetada ülekohtu. See mees oli Mooses. Ta elas Egiptuses aga kandis endas heebrealase verd ja südant. Ühel päeval märkas ta juutide orjakvartalis, kuidas egiptlasest ülevaataja ülekohtuselt juudist orja peksis. Ülekohus! Mida teha? Mooses läks juudile appi ja lõi egiptlase maha. „Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.” (Ap 7:24)

See oli tema inimlik püüd lahendada ülekohtust olukorda. Tegelikult ei võitnud ta sellega juutide poolehoidu ja kaotas usalduse ka vaarao kojas. Mooses pidi põgenema. Tal oli Jumala kutse. Ta oli Jumala plaanis, kuid ta püüdis Jumala lahendusi tuua esile inimlike meetoditega ja see ei tööta kunagi. Jumalal oli Tema läbi hoopis teistsugune plaan.

Ja just nii toimib see ka meie eludes. Andes vabaks, alistudes Jumalale, mitte oma tunnetele, leiab Jumal tee, mis on hoopis teisest klassist kui meie isetehtud „ülekohtu lõpetamise” programm. Ja on olukordi, kus meil ongi võimalus, et me jääme ülekohtu alla ja tundub, et ülekohtu tegija naudib elu ja kasvab oma kurjuses. Jumala sõna ütleb – ära kadesta teda. Miks? Sest igal oinal on oma mihklipäev.

Põhjus, miks loobuda kättemaksmisest, tagasi tegemisest, hambad ristis õiguse taga nõudmisest, ei ole ainult see, et me kahjustame Kristuse mainet. Küsimus on Sinu südames. On küllalt neid, kes on jäänud kellegi pärast ussitama ja mädanema ja nad on ise vaimulikult ära surnud. Andestamatus on mürgi joomine, oodates, et keegi teine ära sureb. Aga ei sure. Ise sured.

Seega läheb Jumala Sõna kaugemale lihtsalt leppimisest. Jumal ütleb: „Andesta!” ja Jeesus läheb veelgi kaugemale: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!” (Mt 5:23)

Sellistel kohtadel me tahaks öelda: „Tagane minust saatan!” Kuid see on Jeesus, kes nii räägib ja kes nii tegi. Ta andestas kõige räigema ja jõhkrama ülekohtu, mis tema vastu tehti. Ta andestas ja palus Jumalat ülekohtu tegijate eest. Ja seda ei suuda meie oma loomulikus headuses. Seda suudab Jumala Vaim ja Tema karakter meie sees.

Vihastumine ja endast välja minemine sellistes olukordades on igati normaalsed. Meil on tunded ja aegajalt on need tunded negatiivsed ning need suunavad meid halbade valikute suunas. Need on kohad, kus meie elus peab olema midagi suuremat ja määravamat, kui meie tunded. Tunded juhivad inimesi enesetappude, mõrvade, mõtlematute kättemaksude ja omakohtuni. Jumala Vaim juhib meid oma tundeid valitsema, andeks andma, vabaks saama ja edasi minema. Ära lepi sellega, kui Sa oled oma elus jäänud kinni kellegi tehtud ülekohtusse. Palu Jumalat, et Ta sind sellest välja tõstaks ja muudaks Su südant. Vajadusel ära karda otsida ja paluda abi inimestelt. Paljud muutumised võivad nõuda aega ja vaeva, kuid Sinu südame ja tuleviku pärast on see kõik seda väärt. Ära lase millelgi – ka kogetud ülekohtul – lahutada ennast Jumala parimast Sinu elu jaoks.

 

Timo Lige