Apr. 17, 2017

Text

REEDE

Mt 27, Mk 15, Lk 23, Jh 18:12-19:42

KÕIK ON LÕPETATUD!

 

NELJAPÄEV

Mt 26:14-75, Mk 14:10-72, Lk 22, Jh 13 , 17-18:27

Kui Vaikse Nädala kolmapäev oli vaikus enne tormi, siis Vaikne Neljapäev on juba täis väga kiiresti kujunevaid protsesse. Jeesus otsib oma jüngritega paiga, kus nad saavad rahulikult tähistada paasapüha. Jeesus murrab leiba ja jagab karikat, rääkides juba väga selgelt enda ohvrisurmast ja ka sellest, et keegi omadest reedab Teda. Pärast paasa söömist läheb Jeesus Ketsemani aeda palvetama. Tal on hirm ja Ta küsib Isalt võimalust, et „see karikas Temast mööda läheks.” Omades võimalust nö missioon lõpetada, valib ta siiski sõnakuulelikkuse ja eneseohverdamise tee. See on päev, mil Juudas viib oma plaani ellu ja juhib rooma sõdurid Jeesuseni ning Ta vahistatakse ning algab kurnav ja alandav ülekuulamiste jada ja kohtuprotsess. See on päev, mil ühe mehe enesekindlus sai hävitavalt purustatud. Peetrus, kes nii kindlalt uskus, et ta suudab jääda Jeesuse kõrvale, isegi kui kõik teised Ta jätaksid, reetis oma õpetaja lihtlabaselt inimeste ees.Tehes seda lühikese aja jooksul kolm korda. Alles kuke hääl avas ta silmad ja ta mõistis, et ta oli teinud äsja seda, mida ta oli tõotanud mitte iial teha.

Kõikidest nendest erinevatest sündmustest tahaksin ma täna tuua esile inimese nõrga loomuse. Meie tähelepanu all on Juudas ja Peetrus, kuid tegelikult jätsid Jeesuse keerulisel hetkel kõik. Vaid Johannesest on juttu, kui ta oli Maarjaga Jeesuse risti all. Meil on lihtne põlastavalt vaadata Juudaste ja Peetruste peale, kuni me leiame end ise teistest eraldatuna ennast vihkamas, kuna oleme kriisiolukorras Peetruse või Juuda kombel Jeesusele lihtlabaselt selja pööranud, oma pühalikke tõotusi mitte pidanud või kergelt öeldud ususõnu söönud. Ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane ja ilma tegudeta on usk surnud, kuid nii mõnigi kord saab Jumal meie tormakat iseenese tublidusele baseeruvat peetruslikku usuuljust kärpida vaid läbi selle, et ta viib meid olukorda, kus ta näitab meile, mis meie sees tegelikult on. Kukelaul ei ole karistus. Kukelaul on arm, et me taipaksime tegelikkust iseendast. Kui saatan juhatab meie mõtteid nii nagu ta tegi seda Juudase elus (kuulutades paratamattust), siis Jumala saadetud kuked laulavad meile Jumala armust. See näitab meile armu vajalikkust ja ainuvõimalikkust. Me kõik oleme oma inimlikus olemises need Peetrused, kuid vaatamata sellele ütleb Jeesus ülestõusmispüha hommikul: „Minge öelge seda ka Peetrusele!” See on uus arm igal hommikul.

 

KOLMAPÄEV

Mk 14:3-9, Mt 26:6-13,

Suure Nädala kolmapäeva kohta Piiblis kirjeldusi ei ole. Tõenäoliselt toimus ettevalmistus paasapühaks ja Jeesus viibis Betaanias Maarja, Marta ja Laatsaruse juures. On võimalik, et just sel päeval leidis aset Uue Testamendi suurim „raiskamine”. Just sellisena tundus vähemalt ratsionaalsele Juudasele Maarja emotsionaalne ┼żest, mille käigus ta lõhkus alabasternõu ning valas Jeesuse peale kogu anuma sisu, milleks oli kallihinnaline nardisalv. Vanas Iisraeli traditsioonis oli tegu omamoodi põlvkondadevahelise kingitusega. Vanemad kinkisid reeglina oma abiellumise eas tütrele nõu salviga, mis oli mõeldud eeskätt surnute võidmiseks. Aga seda kasutati kosjarituaalides. Nimelt kui noormees tuli tüdruku kätt paluma, siis tõi tüdruk selle lõhnanõu ning purustas noormehe jalge ees, väljendades sellega oma nõusolekut.

Maarja tegu väljendas jäägitut pühendumist ja loobumist. Lisaks hetke tähendusele oli Maarja naiselikult spontaansel teol oma prohvetlik dimensioon, mida mõistis vaid Jeesus ise. Ta nägi selles Jumala poolset ettevalmistust Tema surmaks.

Kris Vallaton on ütelnud, et sa võid tuua ohvri, kuid mitte armastada. Aga sa ei saa armastada ilma ohvrit toomata. Nii ei otsi Jumal mitte meie ohvrit vaid meie südant.  

TEISIPÄEV

Mt 21:23–24:51, Mk 11:20–13:37, Lk 20:1–21:36 ja Jh 12:20–38.

Tänase päeva tekstid sisaldavad peamiselt Jeesuse ja kirjatundjate vahelist vestlust, mis on Piiblis pealkirjastatud enamasti Jeesuse kiusamisena variseride poolt. Variserid esindavad siin ühte inimtüüpi, kellel on kogu aeg ohtralt küsimusi. Nad tulevad teenistusele ja neil on küsimused. Nad suhtlevad inimestega ja neil on küsimused. Need on inimesed, kes ei tee kuigi palju. Nad ei tule kaasa pajude asjadega, sest neil on küsimused. Tegelikult pole tegu siira sooviga midagi teada saada, vaid hoopis väljakujunenud arusaamadega, millele otsitakse kinnitust teistele selle kohta küsimusi esitades, et siis selle käigus oma tõde presenteerida. Variserid küsisid, et Jeesust nurka suruda. Neil oli oma versioon Jeesusest juba väljakujunenud. 

Nii loodavad nad Jeesust kimbatusse ajada ka küsimusega suurimast käsust. See pidi olema küsimus, millele ei saa vastata ilma pühakirjaga vastuollu minemata. Jeesuse vastus röövis aga neilt kõik relvad: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See on suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid!” (Mt 22:34-40)

Me võime seaduses näha käsku ja keeldu. Jeesus nägi selles armastust. Kes on need, kes mind armastavad? Need, kes peavad minu sõna. Kogu Suure Nädala ja terve Jeesuse maapealse eksistentsi märksõna oli armastus. Armastus pani Teda loobuma taeva aust ning muutis Jeesuse sõnakuulelikuks kuni surmani. Nii ei rahuldu Jeesus suhtes inimesega ainult püüdliku käsutäitmisega, vaid ta igatseb, et meie suhe Temaga võiks olla võrreldav esimese armastusega. Selle juurde kutsub Ta kogudust taas ja taas tagasi pöörduma. 

 

ESMASPÄEV

Mt 21:12–22, Mk 11:15–19, Lk 19:45-48, Jh 2:13-17

Suure Nädala sündmused on ääristatud Jeesuse meelevalla demonstreerimisega. Jeesus sõidab Jeruusalemma kuningana. See oli hetk, kui Jeesus oleks võinud jõu ja suurte rahvahulkade poolehoidu ära kasutades ellu rakendada mingi oma agenda (luua rahvusliikumine, planeerida mäss...). Jeesus valis alistumise tee. Tänase päeva tekstides näitab ta aga oma meelevalda. Ta puhastab templi rahavahetajatest ja neab viljatu viigipuu. See pani varisere ja kirjatundjaid küsima: „Mis meelevallaga sa seda teed? Kes sulle annab selle meelevalla?” Selles kontekstis Jeesus sellele küsimusele ei vasta, kuid enne oma lahkumist taevasse ütleb Ta oma jüngritele : „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:18-20)

Isa andis Jeesusele meelevalla ning see hoidis Teda tegemas vaid seda, mida Ta nägi Isa ees tegemas ja rääkimas seda, mida kuulis Isa ees rääkimas. Jeesuse meelevald oli sõnakuulmises ja alistumises. Nii toimib see ka meie elus. Jeesus on andnud selle meelevalla otsekui teatepulgana edasi oma kogudusele. Alistumine Jumalale ning Tema tahtes käimine vabastavad ka meie elus meelevalla tuua esile taevane tahe siin maa peal.