Apr. 13, 2016

Tahan esile tõsta ühe probleemi Kristuse ihus. See on selline salajane, ebameeldiv, see sööb sind seestpoolt. Enamik inimesi ei pane seda tähele. Inimene käib ringi, pealtnäha on kõik korras, kõik on hästi, kuid sisemuses toimuvad nähtamatud protsessid.

Võib olla selle välja toomine aitab kedagi, kes on selles protsessis, ja mingil määral isegi tervendab teda.

Panen tähele Kristuse ihus sellist pilti: paljud on loobunud unistamast ja uskumast. Nad ei ole taganenud Jumalast või langenud pattu. Nad on vaikselt, rahulikult jätnud sinnapaika kõik, sest see, mida nad igatsesid, ei tulnud neile siis, kui nad seda tahtsid. Meie inimestena teadvustame oma elus kõike võrdluses, võrreldes. Ja kui miski meie elus ei tule siis, kui me seda soovime, siis esmalt me süüdistame seda keskkonda või olukorda, milles oleme ja kuni Jumala enda süüdistamiseni välja. Kuid Jumal pole kunagi juhindunud meie lapsikutest nõudmistest. Jumal annab sulle, kui sa oled küps selleks. Kui sa praegu alles löristad nutta ja hüsteeritsed, tõestab see, et sa ei ole piisavalt küps ja sul ei ole õigust seda kätte saada.

Jumal ei liigu sinu ajakava järgi. Kui palju ma oma elus mõtlesin ja planeerisin. Kõige huvitavam on see, et kui sa juba oled lõpetanud, pesed oma võrke ja kuivatad aerusid, tuleb Jeesus esile.

Loeme täna ühe huvitava loo, mida me kuidagi möödaminnes tavaliselt loeme, kuid selles on sügavus. Kui sa tähelepanelikult vaatad, keda Jeesus kutsus jüngriteks – ta kutsus need, kes kuivatasid aerusid ja pesid võrke.

Nad ei taha enam midagi. Nad on kindlalt otsustanud, et nende elus ei sünni enam midagi suurt. Nad ei ole patused, nad on usklikud, kristlased, nad armastavad Jumalat... kuid nad kuivatavad aerusid. Neil ei ole enam kavatsust minna kalale. Nende paat on tõmmatud kaldale ning nad pesevad oma võrke. „Me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud!» Terve öö – just siis, kui ongi vaja püüda kala – nad ei saanud kala. Ja sa ütled mulle praegu, et ma peaksin veelkord võrgud vette laskma ? Oled sa mõistuse juures ?! Aga teate, keda Jumal valib? Just neid, kes kuivatavad aerusid. Mina ei tea, miks. Miks sa, Jeesus, viid mind viimse piirini, ma olen ju sulle terve öö pühendanud ?! Terve öö olen võrke heitnud, olen surmväsinud, päike on juba kõrgel – mis kalast me räägime ! Kõik normaalsed mehed viibutavad sõrme meelekohal ja ütlevad „Sa oled hulluks läinud ! Praegu on aeg pesta võrke, mitte heita neid merre.“ Ja siin Jumal ütleb – poeg, ma ei tööta sinu kalapüügi graafiku järgi. Mul on omad ajad ja ajastud ning mina juhin sind. Sa hakkad vinguma, krigisema, ähkima, kuid sind juhin Mina ! Jeesus ütleb – mina juhin sind ja minul on sinu jaoks aeg.

Kui paljud on käinud läbi koguduste ja närvilistena ning ärritunutena sealt lahkunud. Ainult ühel põhjusel: nad lasid võrgud vette, tegid kõik võimaliku, seejärel nad lihtsalt pesid võrgud ära ja ütlesid „Metsa kõik see !“.

Aga mis siis, kui...

Aga mis siis, kui Jeesus tahab sinuga rääkida veel ühe korra?

On nähtamatu lahing, milles paljud on lüüa saanud. Ja et mitte paista vales valguses, mängivad nad ilusat ülalt sündinu rolli. Ta tõstab käsi, kuid seespidi pole need käed enam ammu tõstetud. Ta ütleb „Au Jeesusele !“, kuid seesmiselt on tal juba aerud kuivad. Tal on võrgud juba pestud ja kokku pandud. Ta lihtsalt ütleb „Jah, Issand, küll tuleb sinu ärkamine, aga tegelikult vahet ei ole – kas tuleb või ei tule...“ Ma nimetan seda probleemi: „need, kes pesevad oma võrkusid“.

- Mida sa teed ?

- Ah, pesen võrkusid. Üks puha jama, mitte elu. Pesen võrkusid meestega, samasuguste luuseritega nagu ma ise. Johannese ja Andreasega, Piiblis on täpselt nii kirjas. Luuserite kamp.

- Terve öö püüdsime, kogu usu andsime ära, kogu lootuse pumpasime välja, mitte midagi meil ei ole. Ja sina tuled meile ütlema mida?! Lasta vette misasjad? Lasta kuhu? Mitu korda? Mine tead kuhu... Oleme juba piisavalt lasknud.

Teate selliseid inimesi. Uskusime – roiskunud on meie usk, kattus hallitusega. Kõik! Kuhu heita, milleks heita, kuhu minna? See on ebaõiglane! Mees istub, peseb oma võrke ja toriseb – see on ebaõiglane, terve öö oleme rassinud.

Viimased aastad meie kristlikus elus on olnud väga rängad globaalse Kristuse ihu jaoks. Need on olnud äärmiselt rasked aastad. Usun, et paljud te nõustute minuga. Lahing oli väga julm, aga just sellel aastal – olen selles täiesti veendunud – Jeesus palub kedagi heita võrgud merre veel üks kord. Ja usun, et peale selle sõnumi kuulmist tuleb kellelgi tagasi usk ja lootus lasta veelkord võrgud vette sama innukuse, usu, tule ja kirega, anda Jumalale võimalus. Sest see pole enam minu inimlik innukus. Minu entusiasm on otsa lõppenud, minu aerud on juba kaldal kuivad. Jeesus palub mul seda teha. Tema kutsub mind ligi.

Lk 5:1-2

1 Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht (kalurite) paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid läheduses oma võrke...

Täna räägimegi nendest kaluritest

3-4 Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja lase oma võrgud vette !”

Teate, Siimon ei öelnud „Okei! Sina, Jeesus, oled juba paadis, sõuan veidi kaugemale, pole midagi vaielda...“ Siimonal oli oma idee:

5 Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud!

Esimene argument: me pole saanud midagi.

 Pange tähele, et sõna Jumalalt tuleb just siis, kui sul on elu suurim ettekääne. „Me tegime kõik võimaliku!” Jumal toob meid kõiki selle momendi juurde, sest me pole võimelised tegema midagi ilma Temata. Ning Tema teab, et kui Ta ei too sind täieliku võrkude pesemise ja aerude kuivatamise juurde, siis on üks suur aga – aga kes peale sellist võrkude pesu ja aerude kuivatamist ütleb siiski: „Mina teen ikkagi ära! Ma teen seda veel üks kord! Vaatamata kõigile minu üle naervatele kaluritele, kellel oli saak, suur või väike. Kuid võib olla praegu minu elus sünnib midagi. Ma olen nagunii idioot, sest terve öö ma mässasin ja sain vaid vetikaid. Miks minu üle enam naerda?”

Nagu need neli pidalitõbist: „Mis vahet sel on, kas sureme päev varem või hiljem?” Ent prohvet ütles: „Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand: Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.”

Kui pidalitõbised astusid välja, said nendest kõige rikkamad pidalitõbised.

Jumal millegipärast valib need, kellel ei ole enam midagi kaotada ja nad on oma elus kõike proovinud ja punkti pannud. Kes saab pärast punkti, mille ta on ise ausalt pannud, panna uuesti koma? Kes tahaks seda teha? Enamus meist ei taha enam panna komasid... Nad panevad punkti, annavad sulle au ja lähevad oma tundmatusse tulevikku. Raisates suure tüki oma elust, andmata Jeesusele ühtki võimalust. Nad on oma aerud ära kuivatanud.

Sa võid aerusid kuivatada, kuid kui Jeesus sinu juurde tuleb, siis pead sa need aerud ja võrgud veel korra vette laskma.

Lk 5:5 Siimon vastas ning ütles temale: "Õpetaja, me oleme kogu öö rühelnud ega ole ühtki saanud, aga sinu sõna peale ma heidan võrgud välja!"

Ta ütles siiski: „Hea küll, kui sina nii ütled, eks ma teen nii...”

6-7 Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.

Suudad sa seda endale ette kujutada – Jeesus tahab anda sulle midagi nii üüratult suurt, et sa vajad teiste abi selleks, et elu lõpuni saaki välja tõmmata. See on testimise koht. Kes suudab minna täieliku surmani ja siis ikkagi tõusta püsti ja öelda – ma teen veel ühe sammu ! Seda suudavad vaid tõelised võitjad, kes on saanud küpseks Jeesuses Kristuses.

Sa küsid, miks Jumal nii teeb? Sest ebaküpset ei lubata Jumala unistuse sisse mitte kunagi. Ebaküps on see, kes jätkuvalt rügab vaevaliselt, pingutab oma jõududega, annab veel võimalusi, võimalusi, võimalusi... Lisaks veenavad üksteist. Aga Jeesus...

Pange tähele, kus oli Jeesus, et kutsuda oma jüngreid? Mere kaldal. Arvake ära, kus asuvad kõik, kes on alla andnud? Kaldal! Jeesus ei puhunud kummipaati täis ja ei hakanud aerutama kuhugi nende juurde merele. Seal ta oleks neile öelnud „Heitke noot paremale poole paati“. Aga nemad oleks küsinud: „Kes sa sihuke oled – puusepa poeg? Sorry, puusepp ei hakka meile ütlema, kus kala püüda. Mine höövelda taburetti. See pole sinu eriala, sul pole mingit õigust meid käsutada.”

Teate, kus Jeesusel on õigus käsutada? Kaldal. Ja teate, miks? Sest kaldal pole eksperte. Eksperdid surid merel ja luuserid roomasid kaldale. Loodan, et sa mõistad seda sügavat ilmutust. See on naljakas, kuid väga peen mõte, mida ma tahan öelda. Just seal, kaldal, käib Jeesus. Just seal, kus on allaandnud võrkude pesijad, aerude kuivatajad, seal, kus paadid keeratakse kummuli, et neisse midagi ei sajaks ega pudeneks. Seal on need, kes lihtsalt ütlesid „Kõik ! Head peab saama vähehaaval, tänase „saagi“ (mis on vetikad) loputame välja ja sõuame-ujume elama oma elu". Jeesus ütleb: „Heida veelkord!” Mees naerab: „Õpetaja, mis „veelkord“, kas tead, kui palju on olnud neid „veelkordi“ nende aastate jooksul? Jeesus, sa ei mõista, mitte midagi ei muutu.”

Kuid armsad, seekord ei ütle sulle „veelkord“ mitte sinu tahtejõud, mitte sinu tunded, mitte sinu tugev iseloom. Vaid seda ütleb sulle Jeesus Kristus. Siin on vahe sees. Sest Jeesuse Kristuse väes kogu kala hüppab sulle ise paati. Kuna vaid küpsed omavad osadust Jeesuses Kristuses ja koos Jeesuse Kristusega. Ainult küpsetel on ligipääs sellele tohutule lõikusele. Miks? Kuna nad teavad, et selles ei ole nende käsi tegev olnud. Et need võrgud ei ole heidetud minu, vaid Jeesuse poolt.

Ma olen kindel, et kõik olid šokeeritud sellest, mis paadis toimus. Varem polnud keegi niimoodi kala püüdnud. Kalamehed laskusid põlvili puusepa ees. Sest milline puusepp meil on – igas töös meister!

8-9 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi...(Siimon Peetrusele oli see vastus kogu tema elule.) langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga...

Kujutle, sind peaks valdama rõõm, kuid Piibel ütleb, et neid kõiki oli haaranud hirm ja õud. Nad seisavad, vaatavad seda kõike ja ütlevad: „Mis äsja juhtus, Siimon? Mis see on?“

9-10 Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased.

Ausalt öeldes, kui mina oleksin omale õpilasi valinud...

See oli Jeesuse teenimise alguses, ta pidi leidma omale meeskonna 12 inimest. Kui see oleksin olnud mina, ma poleks käinud ja otsinud sealt, kus on läbikukkunud kaotajad. Ma oleksin viibinud seal, kus on edukad ärimehed, juhtivad ametnikud, eliit, edu. Kujuta ette – sa kogud omale meeskonda, ainult 12, rohkem ei tohi. Kelle seast sa valid? Sa võid öelda – kindlasti mitte sealt, kust Jeesus valis. Üks röövib rahvast, teised on mingid kalurid, tölnerid, mingid mõttetud tüübid, kahtlane punt. Mingid imelikud kõik. Teate, keda Jeesus valis? Ta valis need inimesed, kes olid „kaldal“. Kes on kõike proovinud. Pange tähele, kelle hulgast Jeesus Kristus praegu valib. See jutlus on just sulle, kes sa oled praegu „kaldal“, kuivatad aerusid, pesed võrkusid. Jeesus jõuab sinu juurde õige pea. Varsti ta tuleb niimoodi rahulikult jalutades mööda mereranda ja hüüab sulle „Hei, tervitus ! Kuidas oleks veel korra võrgud vette lasta? “

Jeesus tuli samamoodi minu juurde. Ma olin nõus võrgud vette laskma, kuid samal ajal naersin. Sest ma ei uskunud, et sellest midagi võiks välja tulla. Pärast seda, kui olin kõik põhja lasknud, täielikult äpardunud, läbi kukkunud ja läbi põlenud. Ma lasin need võrgud vette ja siiamaani ei suuda neid välja tõmmata, sest kala on sees nii palju. Tuhanded elud on saanud välja tõmmatud nende võrkudega. Kui me alla ei anna, kui palju saab veel olema välja tõmmatuid! See on eluline. See ei ole mingi pläma, mis on tulnud kellegi filosoofilisest targutusest. See on elu. Me oleme selle läbi elanud, elame praegugi. Me teame, millest räägime. Me hingame seda, me toitume sellest. See on meie toidus. Sellepärast see puudutab inimesi, et see on läbi elatud. Jeesus nägi kaldal kedagi, kes pesi võrke. Mina ei tahaks valida läbikukkunud inimesi. Ma ei taha inimlikult ehitada oma meeskonda inimestest, kes on läbi põlenud. Kuid kujuta ette – Jeesus käis ringi ja otsis just selliseid. Otsis. „Noh, kas ei tule välja ?“ „Ei tule välja jah“. „Tule siia! Minuga koos kõik õnnestub“. Kas mäletate, mida Jeesus ütles neile lõpus? Ma teen sinust inimeste püüdja. Ma annan sulle midagi. Teiste sõnadega ta ütles: ära muretse, sulle tuleb nüüd lõikus, sest nüüd kutsun sind Mina. Mina tean sinu südant, sinu valu, tean sinu läbikukkumisi, tean kõiki sinu üritusi, mida sa iganes tegid ja üritasid. Jumal räägib praegu sulle: viska veelkord võrgud vette! See puudutab neid, kes läbivad praegu seda olukorda. Puudutab seda, kes käib, naeratab, teenib, palvetab, laulab, kuid seesmiselt on tal juba kuivad aerud ja pestud võrgud. Ta ei kavatse enam kuhugi liikuda, ta ei usu enam midagi suurt. Kui temalt küsida „Kuidas sul läheb ?“, siis ta vastab „Unusta ära“. Ta on oma aerud juba ära kuivatanud, võrgud ära pesnud. Ta ei usu enam midagi ega kedagi.

See on sinu probleem. Kuid ära heida meelt. Just sinu uksele koputab varsti Jeesus ja ütleb: „Kuidas oleks veel ühe korra heita võrgud vette ?“

Kui tähelepanelikult vaadata, seal oli üks ebameeldiv vaatepilt. Jeesus käis ja vaatas paati. Seal oli mitmeid paate, palju kalamehi, kes kuivatasid aerusid ja pesid võrke. Ent selles paadis oli liiga korras kõik. Selles polnud kala. Vaid ideaalne puhtus. See pälvis Jeesuse tähelepanu. Sest need, kellel on veel saaki, ei jää kunagi Jeesusega. Mitte sellepärast, et Jeesus ei taha. Nemad ei lase Jeesusel õpetada endale, kuidas tuleb elada. Nad ei lase tal näidata, kuhu heita võrke. Jeesus ütles konkreetselt: „Tehke nii, nagu ma ütlesin – sõudke sügavamale ja visake siia“. Teate, kes sellega nõustub? See, kes ütleb „Ma olen selline pidur, las puusepp ütleb mulle, kus püüda kala“. Sest reaalselt Siimon tookord veel ei teadnud, et tema ees on Jeesus Kristus, elava Jumala poeg, see juhtus pisut hiljem. Antud hetkel oli see lihtsalt õpetaja Jeesus, üks headest prohvetitest, nagu nad arvasid. Teate, kes lubab medõel ette näidata, kuidas parandada diiselmootorit? See, kellel on kõik otsa lõppenud, kõik ideed. Teate, kes lubab puusepal, kes pole jalgugi märjaks teinud, õpetada kalapüüki? See, kes on alla andnud, rohkem midagi ei taha ja ütleb „Tead, mis? Ma olen kõike proovinud, teeme nalja puusepaga, teeme mida iganes“. Tead, Jeesus võtab kasutada sinu paadi. Jeesus rentis Peetruse paadi. Küsis „Kas ma võin sinult paadi laenata?“ „Jah, muidugi, Jeesus. Ma kindla peale ei püüa sellega kala, võid kasutada seda kantslina“ . Nad sõudsid kaldast eemale ja Jeesus hakkas jutlustama paadist oma seminare. Miks? Sest see paat ei olnud enam kõlbulik mitte millekski muuks. Aga tead mida? Kui sa laenutad Jeesusele paadi, ole valmis millekski erakordseks.

 

Väga kergelt on võimalik sellest sündmusest Piiblis mööda libiseda. Aga siin on sügavus peidus. Selgub, et Jeesus ei sõua mööda meresid binokliga, et tabada edukaid kalapüüdjaid. Ta kõnnib rahulikult seal, kus on ebaõnnestujad, läbikukkujad, allaandjad, keegi millessegi enam ei usu, kõik on närvilised, tõmblevad, ärritunud, pesevad oma võrke. Sest pole ei saaki ega raha, ei sissetulekut, mitte midagi. Seal Jeesus liigub. Kui sa arvad, et Jeesus on kusagil seal kaugel, siis sa eksid. Ta on kuskil siinsamas, üpris lähedal, kusagil siin kaldal. Ma tean, et see lugu on vaid väike detail. Kuid õpetajana tean, et detailides peituvad tohutud ilmutused.

 

Need kalamehed pesid võrke vaid sellepärast, et nad olid täiesti alla andud. Jeesusel on võimalus valida vaid 12 – kujutate ette, keda ta endale valib ! Jeesus pidi valima tšempionid. Ausalt öeldes ei sina ega mina ei oleks valinud selliseid „tšempione“. Sest meie sinuga ei tea seda aaret, mille Jumal on nende sisse pannud. Aga Jumal teab, millise aarde oli ta pannud Peetruse sisse. Ta teab, et just see Siimon saab üsna varsti üheks vägevaimaks koguduse vundamendiks. Jeesus ütleb „Ma annan sulle isegi võtmed sinu nimes kogudusele“. Jumal teab, milline aare on sinus. Kuid aare tuleb avalikuks alles siis, kui sina ise ei usu enam, et aare on olemas. Sa ei usu enam kalapüüki ega paati, vett ega aerusid. Kõike seda jura sa enam ei usu. Jeesus ütleb „Viska vette“. „Mis asja? Kuhu?“ Jeesus valib selliseid inimesi, kes on läinud viimse piirini, enam millessegi ei usu, tahavad kiiremini kõik ära kuivatada ja lihtsalt puhata kõigest sellest. Vot selliseid valib Jeesus.

Miks need kalamehed pesid võrke ? Sest nad olid täielikult alla andnud ja võtsid vastu läbikukkumise kui oma elu osa. Ning sümbolina nende lüüasaamisest ja läbikukkumisest nad pesid oma võrke

Ma ei räägi praegu sellest kategooriast inimestest, kes lihtsalt jätsid kõik sinnapaika ja läksid minema. Ma räägin inimestest, kes enda sees on kõik maha jätnud ja ära läinud, aga väliselt laulavad „Halleluuja, au Jumalale!” Nad on juba ammu alla andnud. Kuid lihtsalt sellepärast, et neil on selline loomus, nagu Peetrusel - „Noh, mis teha siis. Teeme seda, mida teha saab. Oleme alla andnud, peatunud, rahunenud“. See on kärnas haav, mida me oskame kenasti peita. Ilus ! Seesmiselt täiesti alistunud, aga ma käin veel palvekoosolekutel, osalen veel ülistusel. Olen juba ammu võrgud ära pesnud, ent käin ja vaatan veel siia-sinna. Kes teab, elu on selline – kusagil peab ju käima pühapäeviti.

Iga inimene, keda Jumal kutsub, peab ära käima oma öös, kus ta läbib kõik selle. Sa seilad läbi öö ning kui sa jõuad tagasi sealt, alles siis oled sa võimeline rääkima Jeesuse Kristusega. Sest kuni sa pole käinud oma öös, kõik, mida sa teed - sa üritad sünnitada ja tuua ilmale oma käte ja pingutustega. Ja seal, kus sa teed midagi omast jõust, sa ootad sellest kasu, auhinda enesele. Aga Jumal ütleb: ma tahan anda sulle nii rikkaliku saagi, et sa vapustuse ja väljapääsmatuse tõttu mitte kunagi ei saaks pidada ennast kalapüügi eksperdiks. Ta peab sind saatma öösse, et heita kõik võrgud vette, sa pead surema neid vette visates, sa pead ebaõnnestuma terve öö jooksul, roomama väsinuna kaldale ja alles siin saab Jeesus alustada sinuga vestlust. See pole lõpp. Jeesus ütles mulle: „Poeg, sinu kuivad aerud on algus Minu jaoks. Sinu pestud võrgud ja pettumus on platvorm, kus ma saan alustada tööd sinuga. Alles nüüd.

Jeesus oskab pärjata ustavust. Ole ustav lõpuni. Ilmutuse raamat ütleb – sa saad võidupärja, krooni. Ole ustav. Jeesus ei ütle kunagi inimestele, et nad peavad olema ustavad, kui neil on kõik ülihästi. Jumal ütleb – ole ustav, sest sinu elus võib tulla aeg, kus sa 10 korda soovid kõik maha jätta ja olla mitteustav. Ja sinu pingutus, visata võrgud vette veel kord Jumala sõna peale, tõestab, et sa pole usku kaotanud. Sa ei ole kaotanud oma unistust.

Inimesed tulevad minu juurde ja ütlevad – minul ei ole sellist asja olnud. Mul hakkab hirm nende inimeste pärast. Sest ma tean, et varsti see tuleb nende ellu. Need, kes on sellest läbi läinud, istuvad rahulikult kaldal ja noogutavad „Jah, Issand“. Mõned ütlevad, et see ei puuduta mind. Olen nende pärast mures. Sest nemad vehivad veel võrkudega merel.

Nii nagu Jeesus Peetruse kutsus, nõnda samuti ta temaga jättis ka hüvasti. Jh 21:9 "Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba". Ta vihjas, et Peetrus ei suuda ilma temata mitte midagi elus teha.

Võrkude pesemine tähendas seda, et nad ei kavatse enam merele minna. Nende usk oli mõranenud, kannatus katkenud, jõud otsas. Ainus valik – nõustuda sellega, mis sul on ja see, mis sul on, on „mitte midagi“ 

Ära mõtlegi öelda, et sinu elu on läbi sellepärast, et mingi asi elus ei õnnestunud. Ära anna kiusatusele järele. Jeesus ütleb: see pole lõpp, vaid Minu algus sinus. See on nagu uppujaga: uppujat ei saa päästa, kuni ta veel usub, et saab ise hakkama, kuni ta vehib käte ja jalgadega ja tõmbab endaga põhja kaasa kõik, kes talle lähenevad. Kui uppuja on alla andnud, siis saab päästja tulla ja teha oma tööd

Kui palju inimesi on astunud teenimisse, lootes võimsale liikumisele ja suurele kutsumusele. Ning peale raskeid lahinguid, löök löögi järel, peale magamata öid nad lihtsalt andsid alla. Nad osalevad ülistuses, palvetavad, kiidavad Jumalat, kuid sügaval sisimas, seal, kus keegi ei näe, nad salaja pesevad oma võrke. Ärge muretsege, Jeesus on teel nende juurde. Saa aru, see ei ole sinu iseloomu omadus. See on põrumise, apaatia ja meeleheite deemonlik vaim, mis tahab sind omastada, orjastada. Sa hakkad kordama tema järgi valesid, et sind pole kellelgi vaja, sul ei tule midagi välja, sind ei armasta keegi, sa oled luuser. See on nagu mürgi neelamine, millest tekib kibedus südamesse. See ei toimu kisa ja käraga. Tavaliselt on inimene selles olukorras rahulik. Kui sa oled läbi kukkunud, siis mõnikord see tundub rahuna – tuleb rahu ja otsekui lõdvestus, kaob pinge. Vooluga kaasa ujuvad laibad, kes ei osuta enam mingit vastupanu.

Piibli järgi ei muutnud megakirikud rahvaid. Piibli järgi muutsid rahvaid üksikud Jeesus-hullud, kes hoidsid Jumala unistusest kinni nagu buldogid. Nad teadsid, kes neile seda ütles, kes andis neile selle unistuse ja miski ega keegi ei saanud muuta ega mõjutada neid kõrvale astuma. Teate, miks ma seda räägin. Sest minu juurde tuli Jeesus siis, kui minu aerud olid kuivad, sellepärast ma tean, mis tähendab vinnata võrke veest välja. Need on nii täis, et seda ei saa teha üksi. Tuleb tõsta üles kogudusi ja inimesi, kes löövad käed külge.

Kas arvad, et Jumal annab su ära – aarde, mis on läbinud sellise karastuse ja valu ? Sa oled kuld, kalliskivi. Ta töötab sinu kallal aastaid. Arvad, et ta sülitab sinu peale nagu paljud inimesed seda on teinud? Ei iial! Ära lase deemonil ennast mürgitada, sul on suur tulevik. Jeesus küsis minu käest – kas usud nii nagu Aabraham ? Kui sa ei näe veel mitte midagi, näed vaid vaimusilmas, unistades. Siis, kui veel mitte midagi ei ole.

Läbikukkumine võib paista rahu ja vabanemisena. Sa rahuned, hakkad tegema midagi muud, avad äri või galerii vms, oled mingil määral edukas. Kõik on rahul. Sest sa oled välja astunud võitlusest ja ei paku enam huvi kurjadele jõududele. Sa ei ole neile enam ohtlik. Kuid sisimas sa tead, et sa ei ole kutsutud selleks, et lihtsalt kuidagi vaikselt ära elada. Sa ei leia õiget rahu ega rahuldust enne, kui sa heidad uuesti võrgud vette. Pange tähele, et Jeesus ei tulnud seni, kuni neil oli veel lootus oma jõule.

Sinu juurde tuleb Jeesus ja palub laenata talle paati. Muidugi sa nõustud, sest sina oled selle paadiga juba lõpetanud ja ei kavatse sellega rohkem midagi teha. Minu küsimus sulle täna, kui sa oled pesemas oma võrke: kas sa suudad heita võrgud merre veelkord sama innukuse ja usuga nagu alguses ? Kui sa seda teed, siis on Jumal valmis pannud sulle sellise saagi, et ei sinu paat ega sinu kaaslaste paadid ei suuda mahutada kõiki kalu. Sellest me ju unistamegi. Kuid kes tõeliselt suudab läbida kogu surve, kogu valu, kõik reetmised ja öelda – unistust ma ei reeda kunagi. Läbi meie palvete, paastumiste, läbi selle kõige, mida me koguduses teeme, muudab Jumal põlvkonna nägu. Kiiresti sünnivad ainult jänesed. Kui me tahame näha võitjaid, rahvust, on vaja oodata, kuni rahvus kasvab. Ja mitte alla anda, vaid rääkida prohvetlikke sõnu – näha, rääkida ja kinnitada, kuni rahvus tõuseb, kuni see põlvkond kasvab üles. Kes nõustub juba hallipäisena jätkata uskumist, lootmist, armastamist ja kuulutamist? Mina usun, sest nägemus, mida Jeesus mulle näitas 1993. aastal, ei kao mu mõtetest mitte kunagi. Ma nägin absoluutselt teistsugust kirikut, teistsugust olukorda. Praegu on saabumas aeg, kus inimesed, kes olid läinud laiali, lahkusid erinevatest kirikutest, hakkavad koonduma ühtekokku Jumala poolt organiseeritud tulipunktidesse. Ma usun, et sellest tuleb tõeline reformatsioon. Mitte kohalikus mõistes mingi asula piires. Neid tulipunkte saab olema niivõrd palju üle kogu maailma, et mitte mingi religioon ega deemonid ei saa sellest jagu. Sest kui see tuli hakkab liikuma, saatan ei tea, kus kustutada ja keda kustutada, neid saab olema tuhandeid ja tuhandeid. See nägemus ei jäta mind maha, millisesse riiki ma ka ei läheks. Ma näen, et see juhtub just praegu, toimub taassünd. Tõuse, Jumal ootab sind! Sellepärast ma ütlen sulle – ära mõtlegi alla anda. Just praegu, kui sa oled äärmiselt pettunud ja ei usu millessegi, on sinu läbimurde hetk. Ma mäletan seda päeva, kui andsin paadi Jeesusele üle pärast minu kiriku lagunemist. Ma ütlesin, et ta võib teha selle paadiga, mida tahab. Minul ei lähe seda enam tarvis. Sa võid selle paadi ka kellelegi teisele anda. Ma armastan sind ja ei lakka armastamast, kuid kes olen mina. Anna see kellelegi, kes on edukas, kes kaupleb hästi talentidega. Jeesus ütles: „Poeg, sa pole isegi veel alustanud, ära kriipsuta ennast maha.” Ma vastasin: „Kõik vihkavad mind!” Jeesus küsis: „Mitu on „kõik“ ? Loeme üle.” Lugesin üle. Sain ligikaudu 10 inimest. Jumal küsis: „Kas need on „kõik“ ? Maal elab 7 miljardit inimest, tutvu veel 10-ga.” Jumal näeb meie olukorda hoopis teisiti kui meie ise. Kui sulle tundub, et „kõik“ on sinu vastu tõusnud, siis unusta see „kõik“ ära ja leia mõni teine „kõik“. Lase võrgud veelkord vette!

 

Andrei Šapovalov, Seattle, 20.03.2016

Tõlkinud: Jaana Jaanus

Apr. 3, 2016

Kert on ustav koguduseliige. Ta abikaasa töötab aktiivselt koguduse lastetöös. Kert on enamasti olemas. Ta ei trügi kantslisse, kuid ta on oluline eestvedaja ja nö musta töö tegija. Kõik teavad teda, kuid keegi ei tunne teda tegelikult. Välise naljatlemise taga ei märgata nende perekonnas aastaid kestnud ja aina süvenevat suhteprobleemi. Ajapikku on nad kasvanud oma abikaasaga üksteisest lahku. Naine on usuasjades väga innukas, kuid Kert on keskendunud oma ajalikule tööle, mis röövib talt enamuse ajast. Koju jõudes vajab ta ainult lõõgastumist, mida ta on leidnud õhtul mõne õlle joomisest. Ta vaatab üle koguduse üldisest karskest joonest, sest Piibel ju ei keela. Üksikud joomised on muutunud aga igaõhtusteks, sest stress ja abieluprobleemid on kasvanud Kerdil üle pea. Süükoormat lisab ka tasahilju tekkinud sõltuvus pornograafiast. Aja jooksul on Kerdi jaoks muutunud vältimatuks ka mõningad kompromissid ja skeemitamised oma äris, millesse ta on pühendanud kogu oma elu. Kõik ju teevad nii. Samas lasub see kõik Kerdi elus ränkraske koormana ja ta ei leia teed sellest välja. Koguduses patsutatakse vaid õlale ja kiidetakse tema lahket südant ja pühendumist kogudusetöös. Temaga räägitakse ilmast, autodest ja poliitikast, sest nad pole teda kunagi kuulnud rääkimas sügavamatel teemadel. Kuigi keegi seda ei näe, põlgab Kert ennast. Aastaid on ta tulnud teenistusele vastu tahtmist ja kui palju on ta kiriku ukse taga oma pattudest meelt parandanud, kuid kirikust lahkudes on kõik jätkunud vanamoodi ning keeris on teda aegamisi aina sügavamale tõmbamas.

See on vaid üks väljamõeldud lugu. Samas on selle sarnaseid päris elu lugusid tõenäoliselt liigagi palju. Kuigi kogudus koosneb puudulikest inimestest, kes on kõik kasvamas oma kasvamist ja võitlemas oma võitlemist, ei peaks olema kogudusest soodsamat keskkonda, kus me võime olla läbikukkujad, masenduses, langenud, sidumistes, eluga mitte hakkama saajad, kahtlejad... ja samas mitte jääda selliseks nagu me oleme. Julgus olla täna see, kes ma olen, ja samas teadmine, et ma ei pea oma elus leppima asjadega, mis on vastuolus Jumala Sõna ja tahtega.

Sageli oleme me kogudustes loonud kultuuri ja õhustiku, kus inimesed kardavad tunnistada seda ja sisimas ollakse leppinud sellega, mõeldes: „Ah, ma olengi selline!” Oma varjatud salaeludega oleme me andnud saatanale maandumisrajad, mille kaudu ta meid manipuleerib, seob ja hirmutab. Kogudus on aga valguse paik ja iga pimedus, iga hämarus, iga koorem tuleb tuua valguse ja tõe kätte. Alles siis saab Jumal oma väega sekkuda ja meie olukordi või meid endid muuta. Tunnistatud patt saab osa lunastusest. Probleemide välja rääkimine annab Jumalale võimaluse alustada meie sees tervendamis- ja taastamisprotsessi. Ära peida oma valu ja probleeme. Otsi võimalust nende jagamiseks.

Kogudus ei peaks olema ka paik, kus me eitame, et meil on nägemisega probleeme. Me ei pea eitama, kui meil on puudus rahast. Kogudus ei pea olema paik, kus me eitame, et meil on suhetes suured raskused. Isegi seda ei pea me peitma, kui meil on tõeliselt rakse oma õde või venda armastada. Aga samas ei tohi kogudus olla paik, kus soojendatakse suhtumist, et midagi kunagi ei muutugi. Asjadele õigete nimede andmine ja haigustele tegelike diagnooside andmine on esimene samm meie tervenemise ja abi saamise teel.

Meie hoiakud ja eelhäälestus, mis vormub usuks, peab olema koguduse ja Jumala töö suhtes õige. Ja see hoiak peaks olema: Jumal suudab kõik! Nii ütleb lihtsalt Piibel. Koos Jumalaga suudan ma kõik! Jumala väes on iga kõrvalekalle Jumala täistahtest muudetav ja Jumala armus võin ma olla terviklik ja väärtuslik täna, isegi kui ma näen oma elus veel asju, mis vajavad lahenemist.

Palverändurid ja Jeruusalemma elanikud, kes olid kogunenud Jeesust, kui imetegijast poliitilist vabastajat vastu võtma, hüüdsid „Hoosianna!” Sellel sõnal on Uues ja Vanas Testamendis veidi erinev varjund. Siin on ta ülistus ja austuseväljendus, kuid tema olemus ja sisu tuleneb heebrea keelest ja Vanas Testamendis kasutatakse seda sõna pea alati abipalvena. Just „hoosianna” hüüab Taavet, kui ta laulab „Oh Issand, aita nüüd!” (Ps 118)

Taavet oli päris ja ehtne, siis kui ta seaduselaeka Jeruusalemma jõudes poolpaljalt ülistustantsu vihtus. Ta oli päris ja ehtne pattu tehes, kuid ta oli päris ja ehtne ka meelt parandades. Siingi on ta päris ja ehtne, kui ta hüüab appi Issanda poole. Me peame aegajalt meelde tuletama, et kõik Jumala mehed ja naised on aegajalt rasketes ja meeleheitlikes kohtades. Taavet oli aegajalt sügavas masenduses. Ta tundis ennast olevat põhjatumas poris. Aga üks asi, mida ta ei lasknud enda elust ära varastada, oli usk Jumala headusesse, õiglusesse ja väelisusse. Ükskõik, mis Su elus esile tuleb, ära lase saatanal valetada endale, et nüüd on kõik läbi! Ei ole! Paulus kirjutab roomlastele: „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” (Apt.2:21) Jumal on lootuse Jumal! Piibel on lootuse raamat! Kogudus on lootuse paik! Ja see kõik on Sinu elu jaoks olemas. Hoia seda! Omaette küsimus on see, kas me laseme ennast päästa. Kas meile meeldib see moodus, kuidas Jumal meid päästa tahab? Aga Jumal ütleb, et need, kes hüüavad „hoosianna”, need päästetakse. See rahvahulk. kes palistas teeääri, kui Jeesus sõitis eeslisälu seljas Jeruusalemma, sai seda, mida nad hüüdsid. Nad hüüdsid pääste järele, kuid nad ei saanud sellest arugi, kui see tegelikkuseks sai. Sest nende pilt ja arusaamine päästmisest oli teistsugune. Usuga on lahutamatult seotud usaldamine. Sageli me usume Jumalat, kes päästab, kuid me ei suuda usaldada, et Ta teeb seda piisavalt õigel moel ja õigel ajal.

Kitsikuses ma hüüdsin appi Issandat, Issand vastas mulle ja asetas mind avarusse. (Ps 118:5) Ma usun, et see on meie paljude kogemus erinevates elu olukordades. Ja kui Sinus on kitsikust, millest kellelgi pole aimugi, siis las see Sõna muuta Sinu elu oma loova väega – Issand vastas mulle ja asetas mind avarusse.

Parem on pelgupaika otsida Issanda juures, kui loota õilsate peale (Ps 118:8) Me tahame üksteist aidata. Me tahame olla üksteisele toeks ja teineteisest vastastikuses austamises ette jõuda. Kuid ära pettu, kui sa koged, et seal, kus Sa vajad abi, seal ei pruugi keegi Sind tähele panna. Seda lihtsalt aegajalt juhtub. Ära sea ootusi inimeste suhtes väga kõrgeks. Kogudus koosneb puudulikest inimestest. Me kõik tahame kasvada ja me kõik oleme ühes muutumises. Tuimad saavad tundlikumaks ja äkilised saavad pikameelsemaks. Lobisejad muutuvad kaalutlevamaks ja kahtlejad saavad usklikumaks. Seotud saavad vabamaks ja haavunud saavad tervemaks. Aga me jääme puudulikeks. Rajades ennast inimestele, leiad Sa varem või hiljem põhjuse pahandumiseks, solvumiseks ja osadusest eraldumiseks. Kui sa otsid täiuslikku kogudust, siis sa jäädki seda otsima. See on kurb tõdemus. Ära oota inimestelt liiga palju, aga sea oma ootused väga kõrgeks Jumala suhtes. Usu ja teeni kõikvõimast ja püha Jumalat ning lihtsalt otsusta armastada inimesi. Me vajame üksteist, kuid me kõik oleme teel. Me kõik oleme savi, mille kallal töötab Meister.

Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin (Ps 118:13) Aegajalt inimesed langevad. Andku Jumal armu, et seda meiega ei juhtuks, kuid ühel ja teisel moel, sügavamalt ja vähem sügavamalt, saadakse meile jalg taha ja me leiame ennast maast. Emotsionaalselt, vaimulikult või füüsiliselt. Saatana soov on näha Jumala lapsi näoli maas, mitte näoga taeva poole. Kuid isegi kui ta Sind langema saab, ei ole ta võitnud, sest me tõuseme püsti. Õige tõuseb jälle püsti. Jeesus ostis oma elu hinnaga meile eesõiguse ja suutlikkuse püsti tõusta ja see on hirmsaim tegelikkus saatana jaoks - näha Jumala kogudust püsti tõusmas. Näha maailma oma porist välja ronimas. Muda sinu näos ei ole Sinu pärsiosa. Sa võid püsti tõusta ja lasta Jumalal oma riided ja palge lumest valgemaks pesta.

Ei ma sure, vaid jään elama (Ps 118:17) Jah, füüsiliselt läheme me kõik kaduvuse teed, kuid vaid selleks, et meid vabastataks Jumala kirkusesse. Koos Jumalaga oled Sa võitmatu. Päriselt. Kõige lõplikum, mida Sulle siin maa peal teha saab, on võtta Sinult Sinu elu. Kuid kui see on meie jaoks vaid kasu, nagu Paulus seda kirjutab? Milline vabadus! Milline hingamine! Siin maa peal pole väge ja relva, mis suudaks meid lahutada Jumala tundmisest ja Tema armastusest.

Saatan tahab, et Sa oma murede ja koormate alla känguksid ja lämbuksid. Aga meie võime öelda, et meie ei sure! Sest meis elab Jeesus, kes on ülestõusmine ja elu. Sa ei saa maha matta Ülestõusmist ja Elu. Oled sa kuulnud, et elu ja surm on keele võimuses? Räägi elu! Räägi üestõusmist oma ellu! Ära kuuluta surma! Sa ei pea eitama olukordi, aga räägi nendesse muutust ja ärkamist.

Jeesus, minu nurgakivi

Meil ei ole kellelegi teisele Hoosianna hüüda, kui Jeesusele. Ükskõik kui paljud Jeesust hülgavad, Ta saab päästjaks, õnnistuseks ja armuks neile, kes ta vastu võtavad. Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. 1. Kr 1:18 Ära karda olla nõrk. Ära karda tunnistada oma pattu. Ära karda tunnistada oma täielikku pankrotti. Sageli on just need kohad, mida Jumal on oodanud, et näidata lõpuks meie elus, et Tema on suur, Tema on meie rikkus, Tema on meie elu ja võit.

Keegi ei märganud Kerdi sisemisi võitlusi ja hävingut. Ühel päeval ta aga enam ei jaksanud. Ta helistas pastorile ja nad said kokku. Tavapärane meeste jutt muutus, kui Kert tunnistas: "Mul on probleem ja ma ei oska ning ei suuda enam edasi minna!" Sõbra juurest lahkudes astus Kert poest läbi ja ostis lilled. Oma naisele.

Mar. 25, 2016

See on palju enam kui lihtsalt emotsionaalne meeleliigutus ja lein.

Palju enam kui pelgalt kohusetundlik kuuletumine Isale.

Palju enam, kui jõuetu allajäämine kurjusele.

Palju enam kui kannatuste ja eneseohverduse kaudu kellelegi millegi tõestamine.

Ma vajan Sinu ilmutust, et näha oma südame sügavaima sopiga needust, mis Sinu peale pandi, hüljatust, mida Sa kogesid, haigust, mida sa läbi elasid, patukoormat, mis surus su ristile naelutatud keha veel halastamatumalt hukkamispuule.

Need ei olnud naelad, mis Sind ristil hoidsid, need ei olnud rooma väed või juudi arvamusliidrid, mis muutsid Sind vaguraks, nagu tapmisele viidava talle.

Sinu jaoks ei olnud liiga palju olla ebaõiglaselt surma mõistetud.

Sinu jaoks ei olnud liiga palju olla reedetud ja mitte mõistetud.

Sinu jaoks ei olnud liiga palju kogeda äärmuslikku füüsilist piina ja agooniat.

Sinu jaoks ei olnud liiga palju võtta pühana vastu patuse karistus.

Sinu jaoks oli liiga palju näha mind langemas ja lootusetult ilma vastuseta abi poole sirutumas.

Sinu jaoks oli liiga palju näha, kuidas saatan mind hävitab oma ahvatlustega, millele alistumised toovad kaasa ihu ja hinge järkjärgulise hävingu.

Sinu jaoks oli liiga palju näha mind igaveses lahutatuses Isast, keset põrgu reaalsust.

Sinu jaoks oli liig, et ma pean kannatama valu, üksindust ja haigusi, ilma, et keegi suudaks mind ravida.

Sinu jaoks oli liiga palju näha mind, kes ma olen loodud elu ja õnnistuse jaoks, elamas needuse ja surma teel.

See ei lasknud Sul muutuda rahva poolt armastatud poliitiliseks vabadusvõitlejaks.

See ei lasknud Sul Ketsemani aiast tõusta ja põgeneda Juudase juhitud vangistajate eest.

See ei lasknud Sul ristil rippudes kutsuda appi leegione ingleid, kes oleks Sind kandnud Isa juurde.

See ei lasknud Sul saada võimust loobumise mõtetel, kuigi saatan juhtis Sinu tähelepanu hoolega sellele, et Sinu lunastustöö jääb paljudele arusaamatuks ja paljud ei võta seda vastu.

See on palju enam kui lihtsalt üks kurb lugu, millel on uskumatu lõpp.

See on lugu, mis muutis mu elu.

See on lugu, mis andis mulle elu.

See on lugu, mis on andnud mulle uue alguse.

See on lugu, mis on kinkinud mulle ligipääsu Püha Jumala lähedusse.

See on lugu, mis on täis andestust, halastust, vana möödumist ja uue sündi.

See on lugu, mis paneb mind taas põlvedele langema ja ütlema: Isa, anna mulle andeks, et ma olen olnud isekas ja mugav. Et ma olen armastanud lõbu ja naudinguid enam kui Sind. Anna mulle andeks minu kohtumõistmised ja hinnangute andmised ning andestamatus. Anna mulle andeks minu sõnakuulmatus, minu väikesed ja suured valed. Andesta minu laiskus, rumalus ja uskmatus.

See on lugu, mis ei lase mul minna edasi samasugusena, vaid see paneb mind pöörduma ning ütlema: „Jeesus ole minu Tee, Tõde ja Elu!”  

Mar. 3, 2016

 

Kui Sa oled võidelnud või võitlemas depressiooniga, siis tea, et Sa ei ole üksi. Kuigi see on fraas, mida psühholoogid ja hingehoidjad soovitavad depressiooni all kannatava inimesegaotse suheldes mitte kasutada, on see faktiliselt rohkem kui tõsi. Täna on maailmas enam kui 120 miljonit inimest võitlemas depressiooni ja masendusega.

Tuhanded ja tuhanded kristlased väga erinevatest kirikutest on maadlemas erinevate mentaalsete haigustega. Me räägime nohust, me räägime palavikust, me räägime gripist, kuid me ei räägi kuigi sageli depressioonist, kui haigusest, mis vajab eestpalvet ja enamasti ka arstlikku sekkumist.

Aaron Loy alustas oma ühte hiljutist artiklit ajakirjas „Relevant” nii: „Ma olen pastor ja ma võitlen depressiooniga!” Nii kaua kui me keeldume asju nimetamast õigete nimedega, niikaua ei näe me muutusi. Lootus, et homme läheb paremaks, on paljusid viinud nii sügavale, et nad pole osanud sealt enam tagasi tulla.

Me laulame pühapäevakoolis: „Mul on rõõm, rõõm, rõõm, rõõm südames!” ja võime kergesti luua pildi, et kristlus on ainult rõõm, tants, võidud ja naeratused. Kui me tunneme Jeesust, siis oleme 24/7 õnnelikud ja me ei tea, mis on raskemeelsus või mured. Taevas ei ole muresid ja pisaraid. Kuid niikaua kui me elame siin maa peal, ei ole me kaitstud murede, valu, leina ja ahastuse eest. Numbrid tõestavad seda ilmekalt. Igal aastal haigestub maailmas depressiooni 30% enam inimesi kui sellele eelnenud aastal. Depressioon on kaasaja inimesi murdev haigus.

Kui kuuleme pastorist, kes tunnistab oma võitlusest depressiooniga, siis see annab lootust ja otsekui uut hingamist. See tuletab meelde, et mitte kõik kristlased ei ole kogu aeg õnnelikud ja „seitsmendas taevas” ning kui me ennast parasjagu õnnetipus ei tunne, siis me ei pruugi olla usust ära langenud ega Jumala karistuse alla sattunud.

Valepildid krisltastest, kogudusest ja käimisest koos Jumalaga on tekkinud koguduses leiduva silmakirjalikkuse tõttu. Liiga vähe on olnud ausust, selgust ja sirgjoonelisust. Liiga vähe on olnud neid, kes on tõusnud üles ja ütelnud: „Armsad, mul on probleem ja ma ei saa sellega hakkama!” Ma usun, et Jumal tahab muuta seda koguduses. Las kaduda steriilse perfektsionismi poole püüdlev kultuur ja las see asenduda ausa ja läbipaistva kultuuriga, kus nimetatakse asju nii nagu nad on ja kuhu mahuvad nii inimeste usulised ja emotsionaalsed mäetipud kui ka sügavad masenduse ja kannatamiste orud. Mõlemas on oluline teada, et Jumal on tõotanud olla meile väga lähedal.

Mõned julgustavad punktid, kui oled võitlemas masenduse või depressiooniga.

 1. Sa ei ole üksikjuhtum.

Numbrid näitavad seda. Nende maailma 120 miljoni depressiooni all kannatava inimese seas on mitmeid sinu lähikonnast. Lisaks need, kes pole osanud, julgenud või soovinud teadvustada, et neil on probleem. Sageli meditsiiniline. Meie ümber on inimesed, kes on võitlemas masenduse, rusutuse, tumedate mõtete ja hirmudega. Nad on sama tegelikud ja tõelised kui sina. Me elame nende inimeste kõrval. Ja nemad elavad meie kõrval.

 2. Sa ei ole usust ära langenud.

Me näeme Piiblis inimesi, kes on sarnaste muredega ja keda Jumal võimsalt kasutas. Taavet laulab: „Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand,  sest mu luud-liikmed on jahmunud! Mu hing on väga jahmunud. Aga sina, Issand, kui kaua veel? Ma olen väsinud oma ohkamisest, kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan oma silmaveega oma sängi. (Ps 6:3-4, 7)

Joona oli nii vihane Jumala peale, et ta oleks tahtnud surra (Jn 4).

Jeremija oli elust ja kannatustest nii väsinud, et needis oma sündimise päeva (Jr 20:14-18).

Eelija kartis Iisebeli sedavõrd, et põgenedes tema viha eest palus ta Jumalal enda elu lõpetada. (1.Ku 19:3-4).

Vaatamata aga oma võitlustele ja madalatele kohtadele olid nad kõik mehed, keda Jumal sai erilisel moel tarvitada. Jah, tõsi on see, et sõnakuulmatus ja patt röövivad meie elust rõõmu, kuid samas ei pruugi rõõmu kadumine ja raksemeelsus olla üldse seotud Sinu nõrga vaimuliku olukorraga.

3. Depressioon ei ole ainult vaimulik teema.

Depressioon on seotud sinu füsioloogiaga ja see võib tabada vaimulikult täiesti tervet inimest oma kurnaval moel. Aaron Loy sõnul on depressiooni langedes vale uskuda, et meid aitab ainult veel enam palvetamine ja meele parandamine ning vaimulikud harjutused või distsipliin. Kõik see on osa lahendusest, kuid sageli on tark pöörduda depressiooni puhul arstide ja miks mitte terapeutide poole. Ka arstid ja terapeudid on osa Jumala armust ja pärandist meile.

 4. Jumal on Sinu poolel.

Matteuse 11:28-30 on otsekui palsam väsinud hingele: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”

Kui me käsitleme depressiooni ja raskemeelsuse teemat avatult ja ausalt, siis see muudab ka koguduse kultuuri. Häbenemise ja varjamise asemel võime olla avatud ning kogeda mõistmist, aktsepteerimist, kaasa palvetamist ja kaasas olemist. Ära pelga leida kedagi, kellele jagada oma kahtlustest või murest. On see siis koguduse liige, sõber, pastor või keegi neljas, keda usaldad. Sa ei pea olema selles üksi. Teekond vabadusse ja tervisesse ei pruugi olla lühike, kuid iga väike astutud samm selle suunas toob võidulähemale, samas iga päev lihtsalt lootes, et asi läheb paremaks, vajume me sügavamale depressiooni haardesse.

Ära iial unusta, et olles ka depressiooni püünises, oled Sa terviklik, täisväärtuslik ning kaetud Jumala armastusega.

Rachel Dawsoni ja Aaron Loy artiklite põhjal

Timo Lige

Mar. 3, 2016

 

Inspireeritud Sõna, mille sain 15.02.2016, valmistudes "Ilmaelu" raadiosaate salvestamiseks.

Kui kogudus ei palveta koos ega otsi Jumalat koos, siis nad ei püsi. Nii nagu perekond, mis ei palveta koos, ei püsi (või vähemalt ei saa ta liikuda seal, kuhu Jumal on neid kutsunud liikuma). Me oleme nii ära loputatud, pestud, marineeritud ja konserveeritud mõtteviisist, et me teeme seda, mis meile meeldib, millal meile meeldib ja siis kui meie sellest kohe kasu saame. Palvekoosolekule tulemine ei pruugi olla alati Sinu kasu saamine. Aga nii kaua kui me tahame olla kristlased, kes teevad asju ainult selleks, et ise saada, niikaua me oleme vaid osalised ühes kristluse maiguga kultuurilises taidluskollektiivis. Kui kogudused ei tõuse üles palvele, siis sõidetakse nendest humanismi ja tolerismi, new age'i, esoteerika ja peagi ka islamiga lihtsalt üle. Me oleme kogudusena ilma väeta nagu alasti sõdurid lahinguväljal.

Kuidas me reageerime, kui kuulutatakse välja, et kogudusse tuleb mõni kuulus jutlustaja või suur kuulus muusik? Võimas koorikontsert ? Rahvas tuleb põnevusega kokku. Kui aga pastor kutsub kogudust üles kokku tulema palveks ja paastuks ? Siis on reeglina kohal vaid mõni pühendunu ja käputäis neid, kel on lihtsalt kõige rohkem aega. Me vajame palvet. Meie kogudused vajavad palvet. Meie maa vajab palvet. Me oleme suremas. Me oleme hääbumas. Meid ei ole kogudusena kutsutud lihtsalt vaatama oma hääbumist vaid meid on kutsutud muutma maailma. Ja me ei muuda maailma vaid kontsertide ja ilukõnedega. Me muudame maailma öösel ja päeval põlvedel pisarates Jumalat otsides. Kas need on ainult lood vanadest aegadest ? Kas tänapäeva kristlus, kellel on google ja facebook, saab ilma palveta või vähema palvega hakkama? Täna me vajame veel meeleheitlikumalt inimesi ja kogudusi, kes pühendavad ennast palveks ja paastuks. Jumala rahvast, kes pühendab ja vajadusel eraldab ennast Jumala otsimiseks. Me vajame valmisolekut ohvriteks ja tagakiusuks.

Sa oled näinud oma elus, et ahelad ei kao niisama. Kuigi sa oled juba aastakümneid siiralt lootnud, et mitte midagi muutes saad teistsuguseid tulemusi. Me oleme kogudustena aastakümneid mingis suunas liikunud ja me näeme, et olukord suures plaanis on stagneeruv või taanduv. Me oleme lootnud teistsuguseid tulemusi, olemata valmis muutma seda, mida ja kuidas me teeme. Olemata valmis tunnistama, et muutused algavad minu südamest. Lahendus probleemile, et ma ei armasta oma venda või õde, ei alga mitte teistest vaid meist endist. 

See on vaid rumal lohutus, et me suudame oma programmide ja aktiivsusega ellu kutsuda seda, mis on mõeldud sündima vaid läbi PALVE JA PAASTU ! See on kaval pettus, et me loodame lõputult paremale homsele. Ei lähe paremaks. Hullemaks läheb, kui me täna kuidagigi ei väljenda seda, et meie jaoks on Jumala töö oluline ning meie maa ja rahva saatus oluline.

Me oleme innukad oma ärides ja valmis ennast selleks ohverdama. Me oleme innukad oma hobides ja valmis ohverdama selle alla aega ja ressursse. Me oleme innukad oma unistuste elluviimisel ja me oleme valmis ennast sellele pühendama..... Kuid Jeesus ütles, et me võtaksime vastu Püha Vaimu väe, läheksime kõike maailma ja TEEKSIME JÜNGREID.

Ma olen oma elus küllalt palju teinud. Mulle on kingitud võime olla üle keskmise produktiivne. Mitmed küsivad, kuidas sa nii palju jõuad. Ma ei tea seda. Ühte ma aga tean, et ma olen palju teinud aga vähe palvetanud. Need pole sõnad. See pole endale tuha pähe raputamine. Ma olen palju teinud ja vähe palunud ja seeõtttu on olnud „palju kisa ja vähe villa”. Jumal andis kord mu südames väga tugevalt märku: „Kui sa ei palu, siis sa sured!” See ei olnud ähvardus. See oli ülesraputus, nagu ta oleks mulle ütelnud: „ Kui sa ei hinga, siis sa sured” Ja see armastuse hoiatus on endiselt üle minu elu.

Liiga palju on neid talendikaid kristlasi, kes on asendanud oma palve ja Jumala otsimise tohutu produktiivsusega ning selle sees on nad Jumalale surnud. Nad on endiselt produktiivsed aga mitte jumalariigis.

Liiga palju on neid kogudusi, kes on alustanud Vaimus, kuid kes on vahetanud palvetamise ja Jumala otsimise programmide ja populaarsuse vastu. Tasahilju.

Ma tean, et me kõik oleme oma elus erinevates protsessides ja perioodides. Paljud asjad ja muutused ei sünni sõrmenipsuga. Aga see mida sa täna teha saad on hüüda Jumala poole – Jumal ma tahan olla palve mees või naine. Ning kui sa seda palud, siis ära jää ootama, millal sul mingi eriline ja müstiline palve tunne peale tuleb, vaid otsusta oma elugraafikus väga konkreetselt paika panna aeg ja koht, mil sa võtad regulaarselt aega ainult Isa otsimisele. Kui on koguduse palveteenistus, mine sinna. Isegi kui sulle ei meeldi need inimesed seal. Mine ikka ! Isegi, kui sa tunned, et sa ei saa sealt alati midagi. Mine ikka. Isegi, kui sulle tundub, et sul pole anda midagi. Mine ikka. Otsusta olla meeleheitlik Jumala järele. Otsusta olla meeleheitlik tõe järele. Meeleheitlik pühaduse järele. Meeleheitlik palve järele ja meeleheitlik Kristuse järele.

Sest Jumal on olnud ja on jätkuvalt meeleheitlik või meeletu iga inimese osas selles maailmas.

Timo Lige