Mar. 3, 2016

 

Jk.1:2-4 Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka. 

Oled Sa mõtelnud sellele, kuidas vähid kasvavad? Vähk (merevähk) vahetab elu jooksul oma välist kesta 20-30 korda. Ta loobub oma „väikseks jäänud ülikonnast” ja kasvatab endale uue ja sobiva. Vana kesta hülgamine toimub siis, kui vähil muutub oma „ülikonnas” ebamugavaks ning see hakkab teda häirima. Kui stress ja surve muutuvad liiga tugevaks, siis ta heidab oma välise kesta ja kasvatab endale uue ja nii kümneid kordi. Aga mis siis, kui ta jõuab elus hekte, kus tal ei lähe enam kitsaks. Kui ta jääb rahule, kui ta ei koge enam survet ? Siis kasv lõpeb.

Millest see meile räägib ? See räägib meile meie elu survetest ja kitsaskohtadest, stressist ja probleemidest. Olulisemad kasvamisajad meie elus ei ole võidud, edu, kordaminekud ja hakkamasaamised, kuigi neil on loomulikult väga oluline koht ja meid on loodud võitma, meil on selline mootor sees. Kuid me ei räägi lühiajalisest võiduemotsioonist vaid me räägime päris võidust, siis kui maraton on joostud ja lõpujoon on ületatud. Jutt ei ole vahefinišitest mida on ka tore võita, kuid võidust just suures, igaveses plaanis ja sellest vaatenurgast näeme me, et mõni vahefiniši kaotus võib lõppvõidu jaoks olla lausa hädavajalik.

Me vajame olukordi, kus meil hakkab meie enda kestas kitsas. Vähk heidab siis kesta. Mida meie teeme ? Me hakkame Jumalat otsima. Meie valikud, otsused kujundavad meie karakterit. Me näeme, et sageli Jumal ei muuda olukordi vaid meid nendes olukordades.

Vaatasin mõnda aega tagasi emotsionaalselt väga intensiivset filmi ”Whiplash”. Ma pean küll tõdema, et mul oli kõrvadel valus seda ropendamist ja vandumist kuulata, mis seal filmis oli, aga eesmärgi nimel pidasin vastu. Film räägib noorest andekast trummarist, kes sattus kooli, kus oli õpetajaks väga ekstreemsete pedagoogiliste võtetega mees. Ülikõrged nõudmised ja valimatud vahendid oma eesmärkide saavutamiseks. Ja tema ideoloogia oli see, et inimene tuleb emotsionaalselt ja füüsiliselt panna nii suure surve ja pressi alla, et ta peab selle sees leidma endast äärmuslikke ressursse. Harjutama käed verele, taluma roppusi, karjumist ja mõnitamist ning ebaõiglust. Ainult nii kasvavad selle õppejõu arusaamisel tõelised tipud. Ja õigustamata seda, mida ta tegi, oli tal tõetera sees. Ei öelda ilmaasjata „raske õppustel, kerge lahingus”.

Inimene on mugav ja nõus muutuma vaid siis kui paigale jäämise valu muutub suuremaks kui muutumise valu.

 Piibel ütleb: „Ära põlga tulekuumust!” Miks see tulekuumus vajalik on? Selleks, et sind ja mind vormida ja puhastada. Me oleme Jumala töökojas. Me oleme tema valitud, tema kutsutud, tema poolt armastatud, aga me pole valmisprodukt. Palju on teha. Vaata peeglisse ja sa mõistad: palju on veel teha. Kuid see tähendab, et Sinus on elu. Kui Sa näed põhjust arenemiseks ja kasvamiseks, siis tähendab, et elad. Vaata oma päevaplaani või oma viimase aja reageeringuid, investeeringuid, ajakasutust või mõttemaailma... palju on teha. Aga TÕELISED MUUTUSED TULEVAD ESILE SIIS, KUI HAKKAB VALUS. Sportlased ütlevad, et treening, millega ei kaasne eneseületamist ja valu, ei ole kuigi efektiivne. Stress, depressioon, haavumised, ebaõigluse tunne, hirm homse ees.... me otsiksime elu ilma nendeta. Lihtne on öelda: „Jeesuse nimel ma ei võta vastu !” Aamen, need ei pea oleme meie elu pärisosa, see pole pärandi osa Jumalalt, see on pärandi osa Aadamalt. Me ei otsi neid raskusi ja kitsaskohti , ent mõistame, et isegi kui need meid tabavad, siis need pole surmaks ega hävinguks. Vaid viivad meid kohta, kus me heidame eilse kesta ja kasvatame Jumala abiga uue ja suurema.

Kas pole nii, et me hakkame Jumalat suurema innnuga otsima siis, kui kuuleme enda või lähedase raskest diagnoosist või muust keerulisest olukorrast ? Siis me paastume ja palvetame ja nutame. See paneb meid põlvedele, kui me tunneme, et keegi meile haiget või liiga teeb. See teeb meid hellaks ja juhib Jumala ette. Kui me oleme katki ja südame põhjani solvunud, siis leiame üles Piibli, mis on seisnud kasutuseta ja loeme seda läbi pisarate, sest meil on raske. Kannatused ja surved meie elus ei ole Jumala parim, aga ta kasutab kõike seda meid Tema parimasse juhtimiseks.

Kui sa satud surveolukorda oma elus, siis tea - sul on veel kasvada. Ja ühtpidi on see raske koht, vahel talumatult raske, kuid teisalt on see tänu koht - Jumal tahab anda mulle uut kasvu, tõsta mind kõrgemale. Rünnakud ja kitsikused Sinu elus ei ole niipalju seotud Sinu eilsega vaid sellega, kelleks Sa võid homme saada. Mõistad ? Kui on kõrb, siis tea, et Sind rünnatakse või katsutakse läbi millegi uue ja suurema jaoks. Kui on kaotused ja surve, siis tea, et on midagi head, millest sind tahetakse loobumise teel eemal hoida.

Tänu Jumalale kasvava koguduse eest. Tänu Jumalale kasvu eest, mis meie sisemises inimeses aset leiab. Ihu vananeb aga sisemine inimene uueneb päev päevalt.

Jaanuar oli (võrreldes jõulukuuga) rahulik hoovõtmiskuu. Suuresti oli see kantud allianssmeelsusest ja palveühtsusest. Oli suur rõõm mõnest allianssteenistusest osa võtta ja veel suurem rõõm oli näha, et meie kogudus ei ole omaette hoidev suletud kogukond vaid paljud pidasid oluliseks ja võtsid aega, et koos teiste kristlastega Jumalat otsida. See, mis meid liidab omavahel ja mis ühendab meid teistega on Kristuse Vaim ja armastus.

Kasvu üheks väljenduseks on see, et seemned hakkavad vilja kuju võtma. Usu kasvamine tähendab, et usk võtab tegude kuju. Mis on meie väljakutsed ? Kuidas me sirutume eeloleval ajal selle maailma suunas isiklikult ja kogudusena? Las need olla meie palve- ja vajadusel kuulekuseteemad. Ära unusta, et muudetud eludega muudame kogukonda.

Mar. 3, 2016

Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist! Jh 15:16-17

Sina ei ole valinud Jumalat, Jumal on valinud Sind! Meie pole valinud rajada kogudust, Jumal on otsustanud ja lasknud sellel esile tulla. 15. detsembril kinnitati äriregistris Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. „Väike samm inimesele, suur samm inimkonnale!” kuulutas Neil Armstrong, kui ta jalad kuu pinda puudutasid. Ühtepidi on see väike samm – see ei muuda meid kuidagi vägevamateks, koosolekud ei muutu paremateks, võidmist ei lisandu, arvatavasti ei kaasne sellega automaatselt ka kogukonna suuremat heakskiitu. Oleme ikka needsamad 15 inimest, kes me aastaid koos oleme käinud. Läbi aegade on olnud ja tegutsenud erinevaid registreerimata kogudusi. Teatud oludes ei olnud registreerimine üldse võimalik, kuid usun, et see oli Misjonikoguduse aeg ja koht ning meil ei ole täna tõenäoliselt kellelegi antud näha ja hinnata tulevikuperspektiivis selle sammu suurust. Meile on antud usk sirutuda ette ja näha Hiiumaad ning sündinud kogudust läbi Jumala suuruse ja ustavuse.

Jumal on seadnud meid vilja kandma. Vilja, mis ei ole ajutine, vaid mis jääb kestma. Jeesuse sõnade kohaselt on see vili seotud otseselt usupalve ja tõelise armastusega. Pühendudes vaid asjade tegemisele, kaotame sihi ja ka väe. Keskendudes vaid palvele ja koguduse pühitsusele, võime kergesti kaotada armastuse üksteise ja hukkuva maailma vastu. Jumala Vaim on meid üles õhutamas palvele ja sügavale armastusele üksteise vastu. 

Olen siiralt rõõmus teenimisest koos inimestega, kes on valmis panustama oma aega, oskusi, raha ja palju muud selleks, et kogudusetöös kaasa aidata. Kuid oleme alles alguses. Täna peame valmistama südameid oma elude ära andmiseks. Vili tuleb esile seal, kus on surnud seeme ning loodud elukeskkond, kus see saab idanema hakata. Kogudusena on seeme surnud ja maha pandud. Need aastad, mis on koos käidud (vahel kolme-neljakesi) on olnud suremine. Usun, et täna on selle taime kujunemise, kasvamise ja peagi viljalõikuse aeg.

Jalutades 26. detsembri varahommikul Kärdla tuulistel ja pimedatel tänavatel, tõusis südamest üles sõnapaar „palju vilja!”. Jumal ei taha, et muutuksime soorituspõhiseks koguduseks, kus inimese väärtus on selles, kui palju ta kogudusele suudab anda. Jumal ei mõtle meist iialgi niimoodi. Igaühel peab olema ruumi koguduses olla äralangejad, kahtlejad, ootajad, otsijad, meeleheitel koduperenaised, kurnatud pereisad, mässavad teismelised jne. See, kes kuu jooksul rohkem tunnistab, koosolekutel käib, kõige enam kõnesid peab või kõige ilusamaid laule laulab, vot tema on väärtuslik koguduse liige. Aga tema, kes juba pikemat aega oma sisemiste probleemidega, rahaasjadega või pereprobleemidega maadleb, on kasutu. Ära iial suhtu endasse või teistesse sellisel viisil. Kogudus on tervenemise, kasvamise, muutumise, aga ka aja andmise koht.

Sõltumata kohast, kus täna oleme, ütleb Jumal: „Palju vilja!” Võib-olla on see vili vastus sinu küsimusele, päikesekiir pikalt kestnud pilvisuses, julgus kohas, kus sa kunagi pole julgenud tegutseda, rõõm seal, kus on maad võtnud hirm ja masendus. Võta usus vastu Jumala tahe - „Palju vilja!”

Koguduse kontekstis on Jumala vili kindlasti iga koguduseliikme vaimulik areng, aga kindlasti ka meid ümbritseva kogukonna kõnetamine ning Jumala tulega täidetud inimesed meie ümber. Ma ei taha isegi öelda, et kindlasti päästetud inimesed, sest siis hakkame koguduse tööd väga üksluiselt ja kitsalt mõõtma. Meie osa ei ole alati lõikuse viimast liigutust teha. Võime teha suuri vigu, kui hakkame evangeeliumi kuulutamisel keskenduma praegusele hetkele ja kiirele tulemusele. See pole meie roll. Mõne inimese ellu on meie osa öelda ainult üks sõna. Teise inimese ellu on vaja külvata palvet ja teha seda aastakümneid. Me ei pea vaevama ennast selle vilja olemuse ja väljanägemise pärast, aga meie osa kogudusena on uskuda Jumala tahet - „Palju vilja!”

Läbi aegade on inimesed püüdnud Jumala vilju ka ise toota. Need viljad on olnud kibedad ja teinud palju kahju. Andku Jumal meile tarkust olla ise Jumala vili ning lasta Jumala võimsal lõikusel meie kaudu esile tulla. Ärme rahuldu eesmärgiga - „Kogudus – Jumala vilja sarnane, inimese kätega tehtud toode!” 

Enne kui vaimustunult maailma päästma tõttame, võime rahulikult maha istuda ning Jumala Vaimu ja Sõna abil läbi valgustada oma elu. Kas see, kes olen, see, kuidas elan, kuidas suhtlen inimestega ning millist lõhna eritan... kas see on tõesti JUMALA VILI ? „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole seadus. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega. Kui elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus. Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!” (Gl.5:22-26)

 Vahel imestame, miks inimesed ei taha teenistusele tulla, miks nad meid kuulata ei taha, miks usk ei ole nende jaoks atraktiivne, miks nad kogudusest halba räägivad. Sageli tuleb peeglisse vaadata ja küsida, mida näeb maailm, kui vaatavad meid? Kas liha koos meie kirgede, himude ja tujudega või Jumala Vaimu oma viljaga? Ma usun, et iga inimene, kes kohtub Jumala Vaimu viljaga, saab süüdatud ja näljaseks Jumala järele. Kuidas nad sellele reageerivad on juba igaühe enda valik.

Tänu Jumalale koguduse eest. Tänu Jumalale avatud evangeeliumi uste eest. 

Aitäh iga toetava ja julgustava Sõna ja teo eest, mida oled oma õe ja venna heaks teinud. See on meie kõigi ja Jumala jaoks väga oluline. Õnnistatud koosminemist uuel aastal!