Apr. 6, 2016

Aegajalt kostab siit ja sealt hääli, et kristlus on hääbumas ja tuletatakse meelde Jeesuse küsimust: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”, käsitledes seda prohvetliku tõdemusena. See kirjakoht võetakse aluseks, et uskuda kristluse hääbumist ja seda, et lõpuaja ärkamine ja suur lõikus on nelipühilaste ja karismaatikute soovunelm, mida ei saa kunagi juhtuma. Jeesuse küsimuses on leitud põhjendus, miks võib palvekäed alla lasta ja millega vabandada järjest tühjenevaid kirikuid ja kogudusi.

Kristlusele on kadu kuulutanud nii suured valitsejad kui ka üleilmsed kuulsused. Kaovad aga hoopis need kristluse lõpu kuulutajad ja kristlus püsib. Enamgi veel. Jumala Sõna kohaselt on viimase koguduse au suurem kui esimese koguduse au.

Vastupidiselt hääbumisprognoosidele on kristlus täna maailmas hoopis kasvamas. Jah, nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika, mida me enamasti identifitseerime kristlike piirkondadena, on sekulariseerumas ja Jumalast kaugenemas. Kogu maailma kristlaste arv on aga hoopis kasvamas. Meie siin Lääne-Euroopas pole enam ammu kristluse keskmes. See kese on nihkunud meist oluliselt lõuna ja ida poole.

Sajand tagasi elas 80% kristlastest just Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Täna on see protsent poole väiksem. Esimest korda ületas lõunapoolkera kristlaste arv põhjapoolkeral elavate oma aastal 1980. Täna on ainuüksi Aafrikas ja Ladina-Ameerikas miljard kristlast.

100 aastat tagasi oli Aafrika kristlaste arv alla 10% elanikkonnast. Täna on Aafrikas üle 500 miljoni kristlase. Enamus neist on karismaatikud ja nelipühilased. See teeb neist maailma kõige kiiremini kasvava usulise fenomeni.

Kristlus kasvab täna jõudsalt ka kommunistlikus Hiinas. Arvestuslikult on Aasias 350 miljonit kristlast ja sealgi on see number aina kasvamas. Täna koguneb Hiinas rohkem inimesi pühapäevati jumalateenistusele kui läbi aegade kõige kristlikumal maal, Ameerika Ühendriikides. Gordon-Conwelli tehtud uuringust selgus, et iga viies Ameerika mittekristlane ei tea ühtegi kristlast. Tundub uskumatu. Eriti Ameerika kontekstis.

Nelipühilaste arv on võimsalt kasvamas ka Ladina-Ameerikas. See kasv on kolm korda kiirem kui katoliikluses. Aga siiski on mitte-katoliiklaste arv kogu Ladina-Ameerika kristlaskonna seas ainult 2%. Brasiilias on iga kaheteistkümnes elav inimene nelipühilane või karismaatik.

Religioosset maastikku kujundab oluliselt ka suur rändekriis. Enamasti räägitakse moslemite invasioonist Euroopasse. Kuid migrantide seas, kes tulevad Süüriast ja Lähis-Idast, on märkimisväärne arv ka kristlasi. Sotsioloogid hindavad migratsiooni usu jaoks positiivseks teguriks. Seal, kus on migratsioon, seal on ka usuline elavnemine.

Kristlus ei ole hääbumas. Vastupidi! Aina rohkem inimesi võtab vastu Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks, kuid see sünnib suurtes mastaapides meist eemal. Kuid Jumala arm on täna veel üle meie maa. Meie osa on paluda ja uskuda ärkamist ning elada ühe ärkamise meelsuse ja usuga. Elada oma elu, paludes oma palveid, teenides kogudust ja kogukonda ning kuulutades evangeeliumi, hoides põlemas ärkamise leeki.

Jumala töö võib olla nii vaikne „tilkumine” kui massiivne vete tulv. Meie eesõigus ja vastutus on mõlemal puhul olla ustavad ja tänulikud iga muudetud elu eest. 

 

Timo Lige

Mar. 5, 2016

Mõistan Sind, kui Sul pealkirja lugedes tekkisid mõnedki küsimused. Miks selline pealkiri? Miks kirjutada Eri Klasist? Kas tõesti Vello Salo ütles nii?

ERR-i saateklipis väärika dirigendi lahkumisest küsitleti mitmeid ärasaatmisel viibinud inimesi. Nende seas ka Eesti katoliku vaimulikku Vello Salot. Ja suur oli minu üllatus, kui austatud jumalamehe suust kõlas lause: Tema on nii palju südamerõõmu valmistanud inimestele ja valmistab edaspidigi salvestustes, nii et kui tema taevariiki ei pääse, ei pääse sinna mitte keegi.”

Ei Vello Salo, minu ega kellegi teise võimuses ei ole inimeste igavest sihtkohta määrata. Käesoleva artikliga ei taha ma väita, et Eri Klas ei võiks taevasse pääseda. Juma teab tema südant ja elu viimaseid otsuseid. Vello Salo väljaütlemisele sundis mind reageerima selle väite sügav pettus. Suur osa maailmast usub, et nad võivad end taevasse „osta” oma heade tegudega samal ajal hüljates Jeesuse kui päästja.

7.08.2015 antud intervjuus jagas Eri Klas temale iseloomulikus huumorivõtmes oma tervise hädadega seotud „teispoolsuses käimisest”: „Seal Taevaisa... kui ta on olemas... ma teda ei näinud, seal oli kõik pime. Peetrus... ma koputasin uksele ka, aga keegi ei teinud lahti...”

Oma viimases intervjuus „Maalehele” ütles maestro: „Ma ei ole usklik, aga tunnen, et saan oma pattudest vabaks, kui kedagi aitan. Minu kirik on minu sees ja ma elan selle järgi.”

Eri Klas oli rõõmsameelne, optimistlik ja südames ning tegudes hea inimene. Elu lõpupoole ka omamoodi religioosne. Aga sellest ei piisa, et pääseda taevariiki. Usun ja loodan, et need sõnad Vello Salo suust ei ole katoliku kiriku ametlik õpetus, vaid vaimuliku soov lahkunule midagi ilusat järele öelda. Sest Piibel räägib hoopis  midagi muud. Head teod on jumalalapseks olemise juures vältimatud ning kui need meie elus puuduvad, annab see tunnistust Jumala Vaimu puudumisest meie elus. Aga terve Uus Testament rõhutab, et meie teod ei päästa meid. Päästab vaid uskumine Jeesusesse Kristusesse kui Päästjasse ja Lunastajasse.

Tiituse 3:4-7 Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid - mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.

1. Johannese 5:12 Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.