Apr. 3, 2016

Oh Issand, aita nüüd!

Kert on ustav koguduseliige. Ta abikaasa töötab aktiivselt koguduse lastetöös. Kert on enamasti olemas. Ta ei trügi kantslisse, kuid ta on oluline eestvedaja ja nö musta töö tegija. Kõik teavad teda, kuid keegi ei tunne teda tegelikult. Välise naljatlemise taga ei märgata nende perekonnas aastaid kestnud ja aina süvenevat suhteprobleemi. Ajapikku on nad kasvanud oma abikaasaga üksteisest lahku. Naine on usuasjades väga innukas, kuid Kert on keskendunud oma ajalikule tööle, mis röövib talt enamuse ajast. Koju jõudes vajab ta ainult lõõgastumist, mida ta on leidnud õhtul mõne õlle joomisest. Ta vaatab üle koguduse üldisest karskest joonest, sest Piibel ju ei keela. Üksikud joomised on muutunud aga igaõhtusteks, sest stress ja abieluprobleemid on kasvanud Kerdil üle pea. Süükoormat lisab ka tasahilju tekkinud sõltuvus pornograafiast. Aja jooksul on Kerdi jaoks muutunud vältimatuks ka mõningad kompromissid ja skeemitamised oma äris, millesse ta on pühendanud kogu oma elu. Kõik ju teevad nii. Samas lasub see kõik Kerdi elus ränkraske koormana ja ta ei leia teed sellest välja. Koguduses patsutatakse vaid õlale ja kiidetakse tema lahket südant ja pühendumist kogudusetöös. Temaga räägitakse ilmast, autodest ja poliitikast, sest nad pole teda kunagi kuulnud rääkimas sügavamatel teemadel. Kuigi keegi seda ei näe, põlgab Kert ennast. Aastaid on ta tulnud teenistusele vastu tahtmist ja kui palju on ta kiriku ukse taga oma pattudest meelt parandanud, kuid kirikust lahkudes on kõik jätkunud vanamoodi ning keeris on teda aegamisi aina sügavamale tõmbamas.

See on vaid üks väljamõeldud lugu. Samas on selle sarnaseid päris elu lugusid tõenäoliselt liigagi palju. Kuigi kogudus koosneb puudulikest inimestest, kes on kõik kasvamas oma kasvamist ja võitlemas oma võitlemist, ei peaks olema kogudusest soodsamat keskkonda, kus me võime olla läbikukkujad, masenduses, langenud, sidumistes, eluga mitte hakkama saajad, kahtlejad... ja samas mitte jääda selliseks nagu me oleme. Julgus olla täna see, kes ma olen, ja samas teadmine, et ma ei pea oma elus leppima asjadega, mis on vastuolus Jumala Sõna ja tahtega.

Sageli oleme me kogudustes loonud kultuuri ja õhustiku, kus inimesed kardavad tunnistada seda ja sisimas ollakse leppinud sellega, mõeldes: „Ah, ma olengi selline!” Oma varjatud salaeludega oleme me andnud saatanale maandumisrajad, mille kaudu ta meid manipuleerib, seob ja hirmutab. Kogudus on aga valguse paik ja iga pimedus, iga hämarus, iga koorem tuleb tuua valguse ja tõe kätte. Alles siis saab Jumal oma väega sekkuda ja meie olukordi või meid endid muuta. Tunnistatud patt saab osa lunastusest. Probleemide välja rääkimine annab Jumalale võimaluse alustada meie sees tervendamis- ja taastamisprotsessi. Ära peida oma valu ja probleeme. Otsi võimalust nende jagamiseks.

Kogudus ei peaks olema ka paik, kus me eitame, et meil on nägemisega probleeme. Me ei pea eitama, kui meil on puudus rahast. Kogudus ei pea olema paik, kus me eitame, et meil on suhetes suured raskused. Isegi seda ei pea me peitma, kui meil on tõeliselt rakse oma õde või venda armastada. Aga samas ei tohi kogudus olla paik, kus soojendatakse suhtumist, et midagi kunagi ei muutugi. Asjadele õigete nimede andmine ja haigustele tegelike diagnooside andmine on esimene samm meie tervenemise ja abi saamise teel.

Meie hoiakud ja eelhäälestus, mis vormub usuks, peab olema koguduse ja Jumala töö suhtes õige. Ja see hoiak peaks olema: Jumal suudab kõik! Nii ütleb lihtsalt Piibel. Koos Jumalaga suudan ma kõik! Jumala väes on iga kõrvalekalle Jumala täistahtest muudetav ja Jumala armus võin ma olla terviklik ja väärtuslik täna, isegi kui ma näen oma elus veel asju, mis vajavad lahenemist.

Palverändurid ja Jeruusalemma elanikud, kes olid kogunenud Jeesust, kui imetegijast poliitilist vabastajat vastu võtma, hüüdsid „Hoosianna!” Sellel sõnal on Uues ja Vanas Testamendis veidi erinev varjund. Siin on ta ülistus ja austuseväljendus, kuid tema olemus ja sisu tuleneb heebrea keelest ja Vanas Testamendis kasutatakse seda sõna pea alati abipalvena. Just „hoosianna” hüüab Taavet, kui ta laulab „Oh Issand, aita nüüd!” (Ps 118)

Taavet oli päris ja ehtne, siis kui ta seaduselaeka Jeruusalemma jõudes poolpaljalt ülistustantsu vihtus. Ta oli päris ja ehtne pattu tehes, kuid ta oli päris ja ehtne ka meelt parandades. Siingi on ta päris ja ehtne, kui ta hüüab appi Issanda poole. Me peame aegajalt meelde tuletama, et kõik Jumala mehed ja naised on aegajalt rasketes ja meeleheitlikes kohtades. Taavet oli aegajalt sügavas masenduses. Ta tundis ennast olevat põhjatumas poris. Aga üks asi, mida ta ei lasknud enda elust ära varastada, oli usk Jumala headusesse, õiglusesse ja väelisusse. Ükskõik, mis Su elus esile tuleb, ära lase saatanal valetada endale, et nüüd on kõik läbi! Ei ole! Paulus kirjutab roomlastele: „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” (Apt.2:21) Jumal on lootuse Jumal! Piibel on lootuse raamat! Kogudus on lootuse paik! Ja see kõik on Sinu elu jaoks olemas. Hoia seda! Omaette küsimus on see, kas me laseme ennast päästa. Kas meile meeldib see moodus, kuidas Jumal meid päästa tahab? Aga Jumal ütleb, et need, kes hüüavad „hoosianna”, need päästetakse. See rahvahulk. kes palistas teeääri, kui Jeesus sõitis eeslisälu seljas Jeruusalemma, sai seda, mida nad hüüdsid. Nad hüüdsid pääste järele, kuid nad ei saanud sellest arugi, kui see tegelikkuseks sai. Sest nende pilt ja arusaamine päästmisest oli teistsugune. Usuga on lahutamatult seotud usaldamine. Sageli me usume Jumalat, kes päästab, kuid me ei suuda usaldada, et Ta teeb seda piisavalt õigel moel ja õigel ajal.

Kitsikuses ma hüüdsin appi Issandat, Issand vastas mulle ja asetas mind avarusse. (Ps 118:5) Ma usun, et see on meie paljude kogemus erinevates elu olukordades. Ja kui Sinus on kitsikust, millest kellelgi pole aimugi, siis las see Sõna muuta Sinu elu oma loova väega – Issand vastas mulle ja asetas mind avarusse.

Parem on pelgupaika otsida Issanda juures, kui loota õilsate peale (Ps 118:8) Me tahame üksteist aidata. Me tahame olla üksteisele toeks ja teineteisest vastastikuses austamises ette jõuda. Kuid ära pettu, kui sa koged, et seal, kus Sa vajad abi, seal ei pruugi keegi Sind tähele panna. Seda lihtsalt aegajalt juhtub. Ära sea ootusi inimeste suhtes väga kõrgeks. Kogudus koosneb puudulikest inimestest. Me kõik tahame kasvada ja me kõik oleme ühes muutumises. Tuimad saavad tundlikumaks ja äkilised saavad pikameelsemaks. Lobisejad muutuvad kaalutlevamaks ja kahtlejad saavad usklikumaks. Seotud saavad vabamaks ja haavunud saavad tervemaks. Aga me jääme puudulikeks. Rajades ennast inimestele, leiad Sa varem või hiljem põhjuse pahandumiseks, solvumiseks ja osadusest eraldumiseks. Kui sa otsid täiuslikku kogudust, siis sa jäädki seda otsima. See on kurb tõdemus. Ära oota inimestelt liiga palju, aga sea oma ootused väga kõrgeks Jumala suhtes. Usu ja teeni kõikvõimast ja püha Jumalat ning lihtsalt otsusta armastada inimesi. Me vajame üksteist, kuid me kõik oleme teel. Me kõik oleme savi, mille kallal töötab Meister.

Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin (Ps 118:13) Aegajalt inimesed langevad. Andku Jumal armu, et seda meiega ei juhtuks, kuid ühel ja teisel moel, sügavamalt ja vähem sügavamalt, saadakse meile jalg taha ja me leiame ennast maast. Emotsionaalselt, vaimulikult või füüsiliselt. Saatana soov on näha Jumala lapsi näoli maas, mitte näoga taeva poole. Kuid isegi kui ta Sind langema saab, ei ole ta võitnud, sest me tõuseme püsti. Õige tõuseb jälle püsti. Jeesus ostis oma elu hinnaga meile eesõiguse ja suutlikkuse püsti tõusta ja see on hirmsaim tegelikkus saatana jaoks - näha Jumala kogudust püsti tõusmas. Näha maailma oma porist välja ronimas. Muda sinu näos ei ole Sinu pärsiosa. Sa võid püsti tõusta ja lasta Jumalal oma riided ja palge lumest valgemaks pesta.

Ei ma sure, vaid jään elama (Ps 118:17) Jah, füüsiliselt läheme me kõik kaduvuse teed, kuid vaid selleks, et meid vabastataks Jumala kirkusesse. Koos Jumalaga oled Sa võitmatu. Päriselt. Kõige lõplikum, mida Sulle siin maa peal teha saab, on võtta Sinult Sinu elu. Kuid kui see on meie jaoks vaid kasu, nagu Paulus seda kirjutab? Milline vabadus! Milline hingamine! Siin maa peal pole väge ja relva, mis suudaks meid lahutada Jumala tundmisest ja Tema armastusest.

Saatan tahab, et Sa oma murede ja koormate alla känguksid ja lämbuksid. Aga meie võime öelda, et meie ei sure! Sest meis elab Jeesus, kes on ülestõusmine ja elu. Sa ei saa maha matta Ülestõusmist ja Elu. Oled sa kuulnud, et elu ja surm on keele võimuses? Räägi elu! Räägi üestõusmist oma ellu! Ära kuuluta surma! Sa ei pea eitama olukordi, aga räägi nendesse muutust ja ärkamist.

Jeesus, minu nurgakivi

Meil ei ole kellelegi teisele Hoosianna hüüda, kui Jeesusele. Ükskõik kui paljud Jeesust hülgavad, Ta saab päästjaks, õnnistuseks ja armuks neile, kes ta vastu võtavad. Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. 1. Kr 1:18 Ära karda olla nõrk. Ära karda tunnistada oma pattu. Ära karda tunnistada oma täielikku pankrotti. Sageli on just need kohad, mida Jumal on oodanud, et näidata lõpuks meie elus, et Tema on suur, Tema on meie rikkus, Tema on meie elu ja võit.

Keegi ei märganud Kerdi sisemisi võitlusi ja hävingut. Ühel päeval ta aga enam ei jaksanud. Ta helistas pastorile ja nad said kokku. Tavapärane meeste jutt muutus, kui Kert tunnistas: "Mul on probleem ja ma ei oska ning ei suuda enam edasi minna!" Sõbra juurest lahkudes astus Kert poest läbi ja ostis lilled. Oma naisele.