Apr. 29, 2016

Ülekohtust

Ma usun, et me kõik oleme kogenud, või vähemalt näinud, vähemal või rohkemal määral ebaõiglust, ebaausust ja ülekohut. Televisioonis on lausa saatesarjad, kus antakse võimalus viimase meeleheitliku sammuna tuua tüliküsimused avalikkuse ette, lootes selle kaudu leida mõistmist ja püüdes tuua päevavalgele teise poole ebaõiglus või juriidiliselt korrektne kuritegelikkus. Leevendus on ju seegi, kui keegi kannatajaga nõustub: jah, Sinuga käitutakse ebaõiglaselt ja ülekohtuselt.

Tõenäoliselt oleme me isegi olnud kellegi suhtes ülekohtused. Vahel tahtmatult, kuid teinekord täiesti teadlikult, kuid leides sellele enda jaoks piisavalt asjaliku põhjenduse.

Piibel on ülekohtu osas küllaltki printsipiaalne.

Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? (1.Kor. 6:9)

Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda. (Ii 4:8)

Niikaua kui nad pattu ei teinud oma Jumala ees, oli neil hea põli. Sest nendega on Jumal, kes vihkab ülekohut (Ju 5:17)

Ma usun, et see pole meile üllatus. Jumal vihkab ülekohut. Eriti kui see on maskeeritud religioossuse või võltsvagaduse taha. Inimese kurjus ja isekus on kavalad, need püüavad end peita nii, et inimene hakkab ise ka usukuma, et ta ei ole ülekohtune.

Jesaja 58. peatükis küsib Jumala rahvas, miks Jumal nende paastumisele ja Tema otsimisele ei reageeri. Prohvet kirjeldab, kuidas Jumala rahvas otsib Teda päevast päeva ja tahab teada Tema teid. Kuidas Jumala lapsed igatsevad Tema ligiolu, kuid midagi ei juhtu. Miks? Sest vaatamata kõigile nende vaimulikele tegevustele (pühad rituaalid, palvemaratonid, paastuajad, ülistusteenistused, evangeelsed koosolekud, Püha Vaimu teenistused jms) ollakse südametud, oma õiguse tagaajajad, isekad, hoolimatud ja ülekohtused.

Js 58:6-7 Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?  Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?

 Vahel me muutume nii „pühadeks”, et me kaotame heas mõttes inimlikkuse. Me oleme oma pühade eesmärkide nimel valmis tapma. Ajaloo jooksul on tehtud seda füüsiliselt, aga täna me tapame inimesi sageli oma südametusega. Mis kasu on naabrile kuulutamisest, et Jumal armastab Teda, kui me oleme tema suhtes jäigad ja järeleandmatud. Kui me peame vimma ja püüame kätte maksta. See on koht, kus parem jäta mainimata, et sa oled krisltane. See ainult määrib Jumala nime.

Me võime kristlastena olla koguduses vaimustatud Jumala tööst ja meile võib meeldida Jumalat otsida. Me võime korraldada ülistuspäevi ja palveöid, kuid olles seejuures ebausaldusväärsed, hoolimatud näljaste suhtes, anname piltlikult öeldes „jalaga tagumikku” nendele, kes meile ei meeldi või on meie jaoks ebamugavad. Kui me pitsitame, sildistame ja paneme inimesi avalikku häbiposti, siis ütleb Jumal, et sa võid jäädagi otsima minu palet. Sa võid igasuguseid asju ette kujutada, kuid see, millega te tegelete, ei ole minu otsimine. Tõeline paast on...

Jumal vihkab ülekohut. Ülekohus ja Jumala otsimine ei saa üheskoos käia. Varem või hiljem me oleme teelahkmel, kus Jumala vaim kutsub meid meelt parandama ning eirates seda kutset, sünnitame ja kasvatame endas üht suuremõõtmelist variseri. Variseri, kes on valmis Jumalale alluma vaid enda väljamõeldud moel ning kes peidab enda mässulisust ja sõnakuulmatust püha vaimuliku riietusega.

Ma usun, et keegi ei vaidle sellele vastu, et ülekohus on halb. Raskem on seda ülekohut märgata iseenda elus. Kui me aga tahame siiralt käia koos Jumalaga ja Tema tahtes, siis küll Tema meile seda ka ilmutab, kui me kusagil ülekohut teeme.

 Mida teha, kui meie vastu ollakse ülekohtused?

Ühelt poolt on selge, et me ei pea olema kellegi jalamatid. Me ei pea laskma omal nahka üle kõrvade tõmmata. Paulus oli oma õigusest teadlik ja nõudis rooma kohut ja ta oli õigusorganitele parajaks pinnuks, sest ta teadis oma õigusi ja ka meie ei pea olema ses osas lollid.

Kui röövel meie ukse taha tuleb, siis me pole kohustatud alandlikult kõik talle andma. Andes ühe kuue asemel veel kaks, et olla eriti kristlik. Ja kuigi meie ülipüüdlikkus tahaks röövlit aidata ka naabri juurde sisse murda, ei oota Jumal sellist „alandlikkust ja armastust”. See ei ole, mida Piibel meilt ootab. Kui kedagi kiusatakse tänaval, siis on loomulik, et me sekkume ja püüame kiusatavat aidata. Kui meie lähikondlase suhtes ollakse silmnähtavalt ülekohtused, siis me püüame aidata. Kuid sageli tekivad olukorrad, kus seadus annab õiguse teisele poolele (kes meie silmis on ülekohtune). Eriti koguduse kontekstis on sagedased suulised kokkulepped, mis on unustatud või on aja jooksul tekkinud erinevad tõlgendused. Ja nüüd oled sina jäänud selle ülekohtu alla. Sa tunned, kuidas sinu või su lähedaste suhtes ei olda ausad ja õiglased. Mida teha? Kas ajame nui neljaks oma õigust? Kas võtame oma pühaks kohuseks ülekohtutegijate korrale kutsumise? On perioode, mil me palvetame ja imestame: „Kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?” (Nl 3:36)

Üldine Piibli hoiak on see, et Sinu süda on olulisem kui õigluse taastamine. Sinu süda on olulisem. Sinu igavene võit on olulisem kui see hetkeline maapealne õigluse saavutamine, millega sa vigastad oma vaimu. Psalmist ütleb: „Ära ärritu kurjadest; ära kadesta neid, kes teevad ülekohut,” (Ps 37:1)

Ka 1. sajandil oli inimeste vahel probleeme. Ka koguduses. Ja mõned kristlased ei suutnudki omavahel selgusele ja kokkuleppele jõuda ja pöördusid ilmaliku kohtu poole. Siin annab Paulus väga selget nõu ja palub: „Juba see on halb, et te käite kohut üksteisega. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Miks te pigem ei lase enesele kahju teha?” (1.Kr 6:7)

See on nõuanne, mis ei arvutu kuidagi selle maailma reeglite ja arusaamade järgi. Parem laske endale kahju teha. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Selliseks suhtumiseks me ei tunne väga Jumala juhtimist. Nii me leiame mitmeid vaimuliku alatooniga põhjendusi, kuidas inimesed peavad teada saama, kellega on tegu (meie suhtes ülekohtune) ja kuidas ta läheb oma ülekohtus aina suuremaks, kui mina seda asja ei lahenda. Nii võetakse oma pühaks missiooniks kellegi paika panemine.

Tegelikkuses süvendame me sellega eneses pead tõstvat hukkamõistu, kibedust, andestamatust ja pikemas perspektiivis paadumust. Sellise reageeringu tulemusel ei saa muudetud ülekohtune pool ega austatud Jumal. Tõenäoliselt saab häbistatud vaid kogudus ja Kristuse nimi ning mürgitatud meie süda.

Kui meie elus on esikohal oma õigus – siis on meil kõigest muust ükskõik ja me nõuame seda, mis iganes vahendite ja mis iganes hinnaga. Kui meie elus on esikohal Jumal, siis oleme valmis pigem kannatama kahju, kui kahju tooma Tema riigile.

Piiblis on üks suurepärane näide omakohtust ja sellest, kuidas suur jumalamees (sellel hetkel veel ise sellest mitte teadlik) otsustas olla „õiglane” ja lõpetada ülekohtu. See mees oli Mooses. Ta elas Egiptuses aga kandis endas heebrealase verd ja südant. Ühel päeval märkas ta juutide orjakvartalis, kuidas egiptlasest ülevaataja ülekohtuselt juudist orja peksis. Ülekohus! Mida teha? Mooses läks juudile appi ja lõi egiptlase maha. „Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.” (Ap 7:24)

See oli tema inimlik püüd lahendada ülekohtust olukorda. Tegelikult ei võitnud ta sellega juutide poolehoidu ja kaotas usalduse ka vaarao kojas. Mooses pidi põgenema. Tal oli Jumala kutse. Ta oli Jumala plaanis, kuid ta püüdis Jumala lahendusi tuua esile inimlike meetoditega ja see ei tööta kunagi. Jumalal oli Tema läbi hoopis teistsugune plaan.

Ja just nii toimib see ka meie eludes. Andes vabaks, alistudes Jumalale, mitte oma tunnetele, leiab Jumal tee, mis on hoopis teisest klassist kui meie isetehtud „ülekohtu lõpetamise” programm. Ja on olukordi, kus meil ongi võimalus, et me jääme ülekohtu alla ja tundub, et ülekohtu tegija naudib elu ja kasvab oma kurjuses. Jumala sõna ütleb – ära kadesta teda. Miks? Sest igal oinal on oma mihklipäev.

Põhjus, miks loobuda kättemaksmisest, tagasi tegemisest, hambad ristis õiguse taga nõudmisest, ei ole ainult see, et me kahjustame Kristuse mainet. Küsimus on Sinu südames. On küllalt neid, kes on jäänud kellegi pärast ussitama ja mädanema ja nad on ise vaimulikult ära surnud. Andestamatus on mürgi joomine, oodates, et keegi teine ära sureb. Aga ei sure. Ise sured.

Seega läheb Jumala Sõna kaugemale lihtsalt leppimisest. Jumal ütleb: „Andesta!” ja Jeesus läheb veelgi kaugemale: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!” (Mt 5:23)

Sellistel kohtadel me tahaks öelda: „Tagane minust saatan!” Kuid see on Jeesus, kes nii räägib ja kes nii tegi. Ta andestas kõige räigema ja jõhkrama ülekohtu, mis tema vastu tehti. Ta andestas ja palus Jumalat ülekohtu tegijate eest. Ja seda ei suuda meie oma loomulikus headuses. Seda suudab Jumala Vaim ja Tema karakter meie sees.

Vihastumine ja endast välja minemine sellistes olukordades on igati normaalsed. Meil on tunded ja aegajalt on need tunded negatiivsed ning need suunavad meid halbade valikute suunas. Need on kohad, kus meie elus peab olema midagi suuremat ja määravamat, kui meie tunded. Tunded juhivad inimesi enesetappude, mõrvade, mõtlematute kättemaksude ja omakohtuni. Jumala Vaim juhib meid oma tundeid valitsema, andeks andma, vabaks saama ja edasi minema. Ära lepi sellega, kui Sa oled oma elus jäänud kinni kellegi tehtud ülekohtusse. Palu Jumalat, et Ta sind sellest välja tõstaks ja muudaks Su südant. Vajadusel ära karda otsida ja paluda abi inimestelt. Paljud muutumised võivad nõuda aega ja vaeva, kuid Sinu südame ja tuleviku pärast on see kõik seda väärt. Ära lase millelgi – ka kogetud ülekohtul – lahutada ennast Jumala parimast Sinu elu jaoks.

Timo Lige